Eesti rahvalaulud IV. Antoloogia
Toimetanud: Ülo Tedre, ilmunud 1974
aaman(n)
valge puuvillane riie
aama
1. ajama; 2. ka kirjama, tikkima
aanaje
auna ( sisseütl .)
aas:
-i ka puu, mida tarvitatakse kalapaadi purje seadmisel tuulde.
aavatelema ~ aaveltema
1. ahvatlema, meelitama, petma; 2. piltl. halba kõnelema
abitukid
peerud, puulaastud
abivaim
abiteo tegija mõisas, abitööline-naine
abu
turi, selg, õlg, piht (tarvitatakse enamasti mitmuses)
abud
Saaremaa naiste muistne liivistik (vt.), ehitud värviliste paeltega, kardadega ja vahel (Mustjala, Karja, Püha) tinast malidega
adrakiil
adrakurgi ühendav puu, millele toetub raudpuu ülaots (harkadra osa)
aelus
1. kudumis-, tikkimis-, väljaõmblustöö; 2. ka ai
aganik
(rehetoatagune) ruum aganate hoidmiseks
ahke:
ahk(e)med köied, millega puri masti külge kokku tõmmatakse
ahtma ~ ahtema
1. vilja parsile kuivama tõstma ( ja parsilt maha ajama); 2. reht peksma
ai:
aia~aiu seeliku alumise ääre külge õmmeldud villane ja isevärviline riideriba, ääre kaunistuseks või tugevdamiseks
aidamees
mõisa ametimees, kes valvas vilja säilitamise ja väljaandmise järele
aie:
aide nooda~mõrra veoköis
aidavaja
kahe aida vahel olev katusealune
aimama
ka ähmaselt paistma, vaevalt näima
ain:
-a nöörist silmus~aas võrgu igas nurgas, millega võrgud seotakse üksteise külge rivvi; mitm. ka paelad, nöörid
aine~aineke
1. hale, armetu, õnnetu 2. ainus; 3. kallis
ainik
1. ainus laps; 2. kallis
aisten
toimetus, talitus, töö
alakulm:
-u piltl. väike laps
alamb
halb, halvaks peetud
ammuma ~ ambuma
1. ambuma, laskma (ammuga, püssist); 2. ammuma 3. suud pärani ajama
ammutelema
suud pärani ajama, lõugu laksutama
angerjas
ka kõver, -vingerjas
angerpist~angerpüst
teat. taim ( Filipendula hexapetala )
angsiline
konksuline (vöökirja kohta)
anisilmiline
vt. hanisilmeline
arbuja~arbija
ennustaja, nõid
arbuma
nõidusvahendite abil ennustama ( piltl . lööma, raputama)
arm:
-i ka teat. kiri, muster
aru
viljakas kuiv maa, kuiv aas, niit, heinamaa
arute
harvalt, harvasti, ajuti
arvatama
mõistatama, üles arvama
arvuline
vääriline, sünnis
asel (~asõl):
askle (~asklõ) toimetus, talitus, askeldus, töö
asjuline
1. asjade-ajaja, see, kellel on asja; 2. piltl . kosilane
aske ~ askel:
ask(e)me vt. asel
astel:
astla 1. teravikuga kepp härgade töölesundimiseks; piits, kepp 2. jääkepi teravik
audne:
audse põuaudune, sume
aun:
-a umbrõuk (ilma redeliteta viljarõuk)
avaski ~ avasti
tasku; väike rahakott, pung
eerutelema
vt. hõõrutelema
eestama
ikestama, ikkesse rakendama
ehme~ehmes:
ehme ebe, udusulg
ehtmed
plur. tant. 1. turi, piht; 2. ehted
eliting
roos (nahahaigus)
elpima:
elbin 1. peksma, lööma, virutama; 2. paiskama, heitma
elu
ka 1. maja, eluase, elumaja, elamu 2. majapidamine
ere
ka päikesepaisteline ilm
ergus
1. ergas, ärgas; 2. kartlik, arg
erutama
ka eraldama, lahutama
es
ei (mineviku puhul tarvitatud)
esi:
ee lõigatava vilja rinne põllul töörinne
esik:
-u 1. see, kes ees käib või teise eest midagi teeb, toimetab; piltl. abiline; 2. pulmategelane, pruudipoolsete pulmaliste juht
esimik
kuue sõrmeauguga mängutoru torupillil
haagutama
1. haugutama, pilkavalt järele aimama; 2. haigutama
haalima
1. ahnitsema, koguma, kokku kandma; 2. haarama; 3. ka andma
haan:
-i puukraan õlle- või kaljanõul
haanik:
-u~-e, (puukraanist, haanist lastav)
haanikas:
-a kali, õlu, virre; ka meski
habisema~habisõma
1. sahisema; 2. klähvima; 3. lõdisema
haga:
haa~haga 1. hõre tuulepilv 2. puuoks, millega kaitstakse heinakuhja tormi, tuule eest; kuhjamalk 3. lehtpuu latv; 4. hagu
haigiäd
valu (d) mure (d), pahandus
hakijalg
hakkjalg, rukkihakk
halama~halatsema
halisema, kurtma, kaeblema
haljakene
1. puhas, läikiv; 2. heleroheline
halvetu
halb, vilets, põlatud
hanine
hanekene, hanepoeg; piltl. neiu
hanisilm
hanesilmakiri (suurerombiline muster, kasutatud eriti vöökirjaks)
hanisilmeline
hanesilmaline (teatava mustriga, vt. hanisilm)
hannaroots
selgroog (sabaroog)
hargema~hargõma
1. lahku minema 2. lahutama, poolitama; 3. piltl. lõhkuma
hargiline
haruline puu, tugiteivas, tugipuu
harima
1. üles töötama (põldu); 2. kalu võrku ajama; 3. harjama; 4. kohendama, kasima, kasvatama; 5. kahmama, haarama
harjakas
1. harjulane; 2. otsaesisel kantav väike tanu
harjama
ka 1. (katuse) harja või harjakujuliseks tegema; 2. teritama
harjapää
piltl, neiu, noormees
harjust:
-time 1. vandid, purjenöörid ~köied; 2. rangirihmad, taosed
harmi
1. hall; 2. hall koer (koera nimi)
harvik
1. hõreda viljaga põllutükk 2. ka harv, hõre
haspel:
-pli abinõu lõnga viipsimiseks vihtideks, haspeldamiseks
haugutlema
ka meelitama, peibutama
heid~heüd: hevvü
vt. heidus
heidus:
-e peenikesed takud
heies~heie:
heide eelkedrus, vähe keerdunud
heiesvakk
vakk heide hoidmiseks (vt. heies)
heilima
ihuma; ka läikivaks hõõruma, poleerima
hellutama
laulma, leelutama; juurde kutsuma
heinasard
heinasaad, vt. sard
heiskelema~heistlema
tülitsema, vaidlema
heitima~heituma
1. ehmatama, kohkuma, kartma; 2. segaseks minema
heituline
kartja, kartev, ehmatav
heldep:
-e heldem, lahkem
hele:
-da ka helisev, kumav; kõlavalt vastu kajav (metsa kohta)
hele:
-ve hõõguv punane, tuline
heleraud
piltl. sirp, vikat
helistama
(keret) peksma, vemmeldama
helk:
-gu 1. särav, helisev metallehe 2. kaja, kõla
helkima
ka 1. kajama, kõlama; 2. heledasti laulma
helle
selge, puhas (hääle kohta)
helle~hõle
kergesti lõhkev (puu kohta)
helmar:
-i tüüripuu, roolipuu (paadil, laeval)
helpimä:
helbin vt. elpima
herits:
-e kelm, suli; üleannetu
herk:
-gu 1. ärgas, elav; 2. kartlik
hiirats
rauk (sõimunimetus)
hiirokene
hiirekarva, hall hobune
hiiru~hiiruhall
hiirekarva hall
hikk: -ki
irvitus, osatus, õrritus
hikitama
õrritama (sõnadega, naeruga), irvitama
hilbutama
1. hilpudeks kiskuma 2. lehvitama (tantsimisel)
hiljud
1. vaiksed, tasased; 2. ka vaikselt, tasaselt, aeglaselt
hil’luke
tagasihoidlik, vaikne
hillult~hillut
hiljukesi, tasakesi, pikkamisi
hilpama
lipendades, hüpeldes käima, kalpsama
hingastama
1. puhkama, hinge tagasi tõmbama; 2. lahtuma; 3. ahnelt, korraga ära jooma
hingeraud
piltl . mõõk, nuga
hirs:
hirre palk, aiaroigas, teivas, latt
hirsiaed
teivasaed, kõrge tara
hitse:
hitsme külviesi, külvirinne (umbes 10 sammu laiune)
hius:
-e juus, juuksetukk
hoiduma
ka kalduma, minema
hoiluma
õõtsuma, hõljuma (tuule käes)
hoiuspuu
hoitud, säilitatud puu
hollander~hollender
piimarentnik, meier, või- ja juustumeister mõisas
hollermanni
vt. oldermann
hoogutelema
mitu korda peatuma, puhkama, hinge tõmbama; ka hingama
hoolelauad
piltl . mure, vaev
hoovama
ka voolama, nirisema, nõrguma
horm:
-a kinga või pastla tärge
hröökel
rannavaht, piirivalvur
huilama
korduvalt huilgama
huljuma
1. hiilima, siia-sinna käima 2. kõikuma, tuikuma, vaaruma; 3. vähehaaval liikuma
huljutama
tasakesi õõtsutama
hulluma
1. tembutama, ka märatsema 2. vaeva nägema, ennast vaevama
hummenine:
-se~-tse homne
hunnaten
1. kisendades, unnates, kurtes; 2. hulkudes, siia-sinna kõndides
huobaja
hoobaja, tõstja; kiigutaja
hurme~hurm:
-a veri, verine haav
hurmane:
-se~-tse verine, mädane (lahtiläinud haavadest)
hõbenene~hõbenine
hõbedane; hõbeehe
hõelutama
laulma, leelutama
hõiluma
kiikuma, edasi-tagasi vankuma
hõim
sugulaskond (eriti abielu kaudu)
hõimutama
1. sugulasi võõrustama 2. isakodu külastama (abielus tütarde kohta)
hõlmik:
-u lühike kuub, pihtkuub
hõlmuline
1. hõlmas hoitav, hõlma all peetav; 2. piltl. peiu, kaasa; ka õitsikaaslane
hõlped~hõlpemed
kaelkoogud
hõlpima
helpima, ruttu sööma, neelama
hõlst:
-i suurrätt, õlgadel kantav kerge üleriie
hädalajalga
pisike poiss, väikesekasvuline
häilatelema
läikima, hiilgama
häilima
lihvima, poleerima (vt. ka heilima)
häilima
1. hällima; 2. vaaruma, vankuma; 3. hõljuma
hälbima:
hälvin eksima, eksitama
hällümä~hällünemä
hõljuma, kiikuma
hänilane~hänilene
teat. lind, västrik
häriline
1. härjahoidja, härjakarjus; 2. herilane
härisema
hambaid paljastades lõrisema, urisema
härtu
pai, kulla, armas, kallis
hästitama
1. ässitama; 2. pilkama, nokkima
hävemä~hävetämä
vastu võtma, võõrustama, kostitama
hävästama
häbi tegema, häbistama
höörima
liikuma, rahutu olema
höörätämä
keerutama, lehvitama; saba liputama
hüdsehaud
1. tuhka maetud söed; 2. lee, kolle
hükerdama
viletsate abinõudega valmistama
hüll:
-ü segane, sassis mass; sasipundar
iestama
ikestama, ikkesse rakendama
igi
igavene, igipõline, iidne ( harva ka üli-, väga)
igunema
iganema, vanaks jääma
ihkuma:
ihun 1. huikama, hõikama 2. ihaldama
ihutakk
peenemad, paremad takud
iiskuma:
iisun 1. niuksatama; 2. mossitama, morn olema
ike:
ikke härjarakend, sarvetüvede külge köidetav puu või laud; keskel (kahel härjal ühine ike) auk, sellest läbi room aisa kinnitamiseks
ilama:
ilan 1. puhastama, korraldama; 2. kaunistama, ilustama; 3. edvistama, peenutsema
ilbuma
välja sööstma, esile tulema; kiiresti kasvama
illike:
-kse pai, hea, ilus, kullake
ilmaline
maapealne, siin maailmas, ilmsi olev (vrd. kalmuline)
ilmasammas
piltl . pika eaga inimene
ilmatark
1. ilma tundja, ilma ennustaja; 2. elutark inimene
ilmatumast
(jätma) ilma jätma
iltuma
tasaseks jääma, vaikima
ilu
ka rõõm, lust, juubeldus
ilusepp
ilu tegija (sepp = meister, valmistaja)
ime:
-da imepärane, kummaline
inetaja
inetuks tegija, määrija, reostaja
ingervärki
ingver, üldse maitseaine
iratsema
vallatlema, ilutsema
irduma
kusagil vahtima, liiga kaua olema, eriti hobuste kohta, kes on kuhugi kauaks kinni-seotult seisma jäetud
is
ei (tarvitatakse mineviku puhul)
iskma~iskima
heietama, lõnga korrutama, ketrama
isutama
näljaseks, isuseks tegema, näljutama
ites:
itte: itet võrse, idu
jaanik
jaanipidu, jaanituli
jaksa
jatkuv, piisav, jagus
jaluhobune
taltsutamatu, peru hobune
jaunama
1. vaevama (raske tööga) 2. kellegagi või millegagi hädas mures olema
johtuma:
johtub juhtuma, sattuma
jos
1. kui (Viru); 2. lisandsõna (Setu)
juhivits
köis (varem vitstest punutud, hiljem traadist) vankriaisa küljes
junger~junker
junkur, s. o. 1. mõisavalitseja, -ametnik; 2. mõisa noorhärra
jurrikene
mittetäiskasvanud, väike
jutus:
-e 1. jutlus; 2. muinasjutt
juudas
üks kuradi nimetusi Eestis, kasutatav üldnimena
juudasitt
juudavaik (ravim)
jõlama
1. tembutama, vembutama; 2. lobisema
jõude
vaba, tööta (olema), tegevuseta
jõude kasvama
kiiresti kasvama
jõutama
1. jõudu andma; 2. hoogu andma, kaasa aitama
jälgitsed~jälitsed
koerad, kes looma jälgi üles leiavad ja hästi peavad
jälle jätma
järele, maha jätma
järik
oksa tüügastega puu jupp
järima
järama, närima, purema
jätus
jätis, järelejäänu, ülejäänu
kaadama
ümber lükkama, maha valama
kaagihuor
naisterahvas (enamasti vallaline), kes lapse tapmise pärast kiriku juures kaagis peksa saanud
kaak
peksupost, häbisammas (kiriku juures, mõisas)
kaal:
kaali~kaalu 1. õlgadel kantav linane naisterätik; 2. valge lina, mille all pruut näitsikutega peidus on; 3. surilina
kaalakõrrake
vt. kaelakord
kaalima
nõiduse abil saama v. esile kutsuma v. välja tooma
kaaluma
ka üles vinnama, tõstma
kaalus:
-e 1. kaelus, särgikrae; 2. kaelaehe; 3. kaelarätt
kaanevane:
-se teat. muster
kaasanaine
üks pulmategelasi pruudipoolsete seas, vastab isamehele peiupoolsete hulgas; ka pulmalaulik
kaasik:
-u pulmalaulik, kaasitaja
kaba:
kaba~kava 1. väline seinanurk ristatud palgiotstega (üldse väljaulatuv ots); 2. sisselõige palkides, mis moodustavad majanurga
kabi:
kabja~kaba ka jalg, tugi, ots, näit . klaasikabi (veini-, viinaklaasi jalg)
kabe:
-da 1. naine, naisolevus ( vrd. kabu); 2. õhuke, peen; 3. puhas, kena, korralik
kabral~kabrant
kapral, sõjaväeline auaste
kabu:
kau~kao 1. neid, tütarlaps; 2. kohitsetud loom (eriti härg); 3. hermafrodiit; 4. ka kibu
kabujalad
piltl. noormehed
kada
vana v. kulunud riie
kadal:
-a vilets, vaene, armetu
kade
ka kurja silmaga inimene
kadutumasta
kadumast, ära minemast
kaelkond
kõik kaelarahad kokku
kaelakord:
-korra kaelaehted, kee
kaelatum:
-a ehted, pauad
kaelaraud
piltl. nuga, mõõk, terarelv
kaetus:
-e ~ -i 1. kuri silm, «ärategemine», nõidus; 2. pilk, vaade
kaevand:
-u kaev, auk, kanal, veejuhe
kahe:
-hte kahetaja, kurja silmaga inimene
kahi:
-ja 1. ohvrijook; 2. õlu piduliku sündmuse puhul, jook; 3. must värvivedelik (vitriol)
kahi:
-ju kahju, õnnetus, häda
kahinik
pidulik sündmus, kahjajoomine; vt. kahi
kahitsema
kahetsema, leinama
kahjuline
kahju läbi kannatama
kahles
vesi on kahles = veel on jääkord peal
kaibama:
kaivan kaebama, kurtma ka igatsema
kaigutama
kaikuma, kajama panema; ka häälitsema
kaim
1. sugulane, mehe vend; 2. naaber; 3. sama nime kandja
kaineline:
-tse vilets, õnnetu
kajoma
kaevama (labidaga)
kakkarad
looma (eriti lamba) väljaheide
kakkuma
katkuma; haarama, kiskuma
kakma:
kakku katkema, kiskuma
kaksama
rebima, välja kiskuma; ka andma
kalbak:
-a ~ -u kohtuteener, politseiametnik, ka hellebardikandja (Wiedemanni kalbard)
kaligas:
-ka kaigas, malk
kalingoor
kalingur ( teat. puuvillane riie)
kaljeng
karjatus, häälitsus
kaljuma
karjuma, häälitsema; helisema
kalla
pööra (käsklus loomale kündmisel)
kallas
järsk ( ka kallak)
kallaspoolik
vildak, kaldu
kallerdama
kõikuma, kiikuma
kalmuk:
-i kalmõkk; piltl . mõrtsukas
kalmuline
surnu, kalmus asuv; ka matuseline ( vrd. ilmaline)
kaltsad
suvepüksid (linased), põlvpüksid; ka linased või takused säärised
kamand:
-u hulk, salk, summ, parv
kamelad~kammelaad
kangaspuude e. telgede osa; soalaad, soaraam
kammits:
-a väädist, köiest, rauast köide, mis kütkestab loomade (eriti hobuste) esijalgu, tarvitati õitsil; peakammits pea külge seotud jalg
kandija~kandiaine
raskejalgne
kands:
-i kants, kindlus, loss
kands:
-u (leiva)kannikas
kangaspaak:
-gi kangarull
kangelin~kangielle
kaenlas
kanima
puhastama, siledaks tegema
kanne:
kandme~kande~kanne 1. kantav ese; see, mida kantakse 2. nõu, anum; 3. sang, käepide
kanne:
kandme side, millega koot on varre külge seotud
kannitama
mängima, mängitama
kapamaa
pinnamõõt, 1/24 liivi vakamaast
kapet:
-ta ~ -da kapukas, lühike sukk, sokk
kapp:
-pa ka mahumõõt, neljandik külimitust
kaputjalg
libahundiks käiv naine
karbed
sammal, samblik, mis kasvab puu küljes
kardane~kardine:
-tse tressidega kaunistatud
kardav:
-a särav, hiilgav
kare~karge
1. harimata, rohtunud maa; karet kündma sööti kündma; 2. ka kange, kõva
kargutelema
kargutama; ka kiiresti tulema
karima
1. karjuma; 2. hoidma, valvama; ka karistama; 3. karet kündma
karjaluik
karjapasun, -sarv
karkelema
1. hüppama, kargama külma pärast; 2. külmast valutama
karme
peenike, kähar vill
karratud
ka kullatud, hõbetatud, metalliga kaetud
karsima
oksi puu küljest raiuma, laasima
karss
1. kärme, erk; 2. värske, lopsakas; 3. karske, puhas
karulinn
25 kopikat (paberraha)
karvapaun
piltl . sõduri vasikanahkne ranits
kaskekõrbe
kasemets, kasesalu, kaselaas
kassikäpaline
teat. muster; vöö- ja kindakiri
kaster:
-a 1. linn; 2. ka eluase, s. o. talu
kasvatelu
kasvada laskmine
katsa
1. puupaku otsast lõigatud ratas, ümmargune puumuna; 2. niinekera, lõngakera
katselema
korraks vaatama, silmitsema
kaugas:
-ka kahekordne pihaosa meestesärgil (tarvitatud taskuks)
kauspuu
ree osa; pealmine tiibpuu, paralleelne jalastega
kaust:
-a naha keskmine osa, nahariba ( mitmuses kaelaside)
kaustavitsad
sebavitsad, millega ree jalaste eesotsad kaustade külge kinni seotakse
kebe:
kebeve kergejalgne, kärmas
keedikaela
piltl. neiu, naine
keelik:
-a 1. see, kes palju joob; 2. lobiseja, tühjajutu ajaja
keelikus
(olema) janus olema
keerama keha
ümber hulkuma
keereldi
kõverdi, viltu, pahupidi
keeritama
keerutama, ka kaarutama
keerutama
ka viskama, paiskama, virutama
keesima, keesinema
soojusest liigselt hapnema, liigsest hapnemisest tükki minema
kehik:
-ku ~ -gu 1. painutatud kehaga puunõu; 2. mahumõõt: pool vakka
keibelema
käima, jalutama
kekk:
keki~kegi uhke, tore
kelpma~kelpama
kergesti käima
kenitama
ehtima, ilustama
kerikand
1. kerijalg, mille peal kerilauad ringi käivad; 2. piltl. noormees
kert:
-di seelik (vt. kört)
kesi:
kee sõkal, viljatera kest
kess:
-i märss (heinakott, suukott)
kessel
1. märss, leivakott, puukoore sugadest põimitud seljakott; 2. korv
kestel:
kestli vt. kessel
keul:
-a paadi või laeva esiots, laevanina, käil (sm. keula)
kiarispuud
käärpuud plur. tant. (raam, mille peale lõimed kääritakse)
kibe:
-ne ~ -me säde; kübe, helves
kibi-käbi nuia
äiutussõnad
kibrine
vinniline, vistrikuline; liha kohta tangus
kibu:
kiu ~ kibu väike puunõu, väike kapp
kibun~kibunas:
-a metsroos, kibuvits
kide
kits; kitse meelitamishüüd
kidsu külm
kidisev külm, näpistav külm
kiduma:
keon~keun haiglane olema, viril olema
kidur:
-a ~ -i vilets, haiglane
kieram:
-i koht kederluu kondi peal, kus kingapaelad ümber kondi on seotud
kiha
1. nõu, anum; 2. kehakate
kihlama
ka palkama, üürima, rentima
kihnama
kergelt sügama, hõõruma
kihu:
kiu ~ kihu sääsk, väike kärbes
kihukas:
-ka kängunud, väike; kihukas vili valmimata vili, mis ei idane, loomata vili, tühjaks jäänud viljapead
kiiama
siia-sinna jooksma, ümber hulkuma
kiil:
-a mugul, muhk, kasvaja (kapsal, kaalikal)
kiil:
-u ka siil; teisest riidest jätk seelikul; muster; piltl . rõivad
kiilas:
-la sile, läikiv, hiilgav
kiildav
läikiv, hiilgav, särav, sätendav
kiilima
1. lihvima, haljastama; 2. kiiluma, kiiludega kinni lööma; 3. kisendama, hõiskama
kiilokirstu
piltl . veimevakk
kiiluma
1. kiljuma; 2. kiilu abil kinnitama
kiim(e)lema
ka vallatlema
kiir:
-e kukal, kuklatagune (eriti loomadel)
kiires
1. nobe, väle; 2. hoog
kiirguma:
kiirun kisendama; läbilõikavalt, heledalt karjuma, kiljuma
kiisel:
-sla ~ sli kaerakile
kiitsuma
kriiksuma, teataval viisil häälitsema
kiker~kikerber
karusmari; karusmarjapõõsas
kikerdama
1. kükitama; 2. raskusi tõstma
kikerne:
kikertse 1. raskesti tõstetav asi; 2. tõstmine, kikerdamine (vt. kikerdama)
kikitama
itsitama, naerma
kilbikangas
teat. mustriga (väikseruuduline) linane kangas
kilbilene~kilbiline
kilbikiri, teatav vöö- või riidekiri
kilgul~kilvu
salaja, piiludes
kilgutama
piiluma, salaja vahtima
kiling~killing
vanaaegne raha
kilkama
särama, sätendama, helkima
kilta~kilti minema
killunema, purunema
kilter
mõisaametnik, alamkubjas, kelle ülesandeks oli peamiselt käsitsi (ilma hobusteta) tehtava töö juhtimine-jälgimine (eeskätt naistööliste jälgimine)
kindresoon
põlvesoon, õnnal
kingitsema
kingi jalga panema
kink:
-gi sink, kints; loomaneljandik
kinmas
kindel, tugev, sitke, vastupidav
kint:
-du reis, mitm . põlveõndlad, kindrad; loomade puhul sink
kipsima
kepsima e. kõpsima, tippides minema
kiputama
1. puutuma, liigutama, ka alustama; 2. kippuma; 3. koputama
kiputema
kergelt karistama
kirasser
kürassiir, s. o. kürassikandja, raske-ratsaväelane
kirges
(olema) janus olema
kirgima~kirguma~kirgma
teat. viisil häälitsema, kirema, harva kraaksuma
kiri
ka muster, kaunistus rõivastel ja puuesemeil; liitsõnades kiri~kirja ka tähenduses : -karva, -värvi -mustriline
kiriv~kirriv:
-va ~-vä kirev, kirju
kirjav:
-a piltl. madu, uss
kirjutama
ka rõivastele mustreid peale tegema; kirjadega (s. o. mustritega) ehtima; kirjuks tegema
kirm:
-i 1. kramp (lastel); 2. rakk, vill, kubel; 3. kida ( teat. haigus)
kirmas:
-e pidu; mõisatalgud; ka kiriku nimepäeva pidu; ka vakusepidu
kirmetaja
arstija, rahvaarst (vt. kirm)
kirnama~kirnuma
kirnus võid tegema
kirrama
hõiskama, rõkatama
kisu
hammas, sälk (kirves)
kitma~kitmä
kiitma, kiitlema; ka ütlema
kitsi
ka teat. haigus (venitus, nikastus, reuma); tavaliselt: terav valu käerandmes, millega kaasneb liikme nagisemine, esines eriti rukkilõikajatel
kitsisema
teat. viisil häälitsema, kriiksuma, ragisema
kiuk(u)ma:
kiugun teat. viisil häälitsema, niuksuma
kiune:
-tse kiuline, kiudne, kiududega
kiverihmad
paelad, mille abil kivid võrgu alla seotakse; kiverihmad kinnitatakse alumise võrgupaela külge, üksteisest umb. 6090 sm eemal, kiverihmad on umbes 30 sm pikkused, kaheharalised, otsa tehakse ling ja pistetakse kivi läbi
kivestama
võrgu külge kive kinnitama
kivihing:
-u ~ -i teat. kala
kobrastema
1. kopra tõmbuma; 2. pehastuma
koda:
koa ~ koja 1. suveköök; 2. eeskoda; 3. ka maja
kodapooline:
-tse kodakondne, majuline; ka vabadik, saunik (ühe talu juurde kuuluv, kes ei ole otse talu peres)
koerapoiss
mõisaametnik, kes hoolitses jahikoerte eest; ka mõisajäägri abiline
kogisema
1. kogelema; 2. ebakindlalt või valesti laulma; 3. nõrgalt häälitsema
kohane:
-se ka kohaomanik, kohapidaja
kohetus:
-e ~ -õ taigen (segatud ja kerkima pandud)
kohuma
käärima, kerkima (taigna kohta); vahutama, mulle ajama; ka hapnema
kojanik
koja omanik, kodanik
kolda~kolde
1. kolle; 2. ahi
koldama
kollane (kuldne) olema või näima
koldas:
kolta õõnsus kaldas; koopaline, urkeline kallas
kolgits:
-a vahend käsitsi linakolikimiseks
kolgus
1. heinaküün; 2. koht majas, kus hoiti mitte-tarvisminevaid esemeid
kolk:
-ga nurk ( ka silmakolk, huulekolk), ka maakoha mõttes
kolk:
-gi~-gu ka kütke, köis, liikuvatest puulülidest koosnev kinnitusvahend
kolled
kollad, karukollad e. reburaiad
kollendelema
kollaseks muutuma, kollasena näima
kolletama
ka kollaseks värvima
kolmehaava~kolmahavva
kaua aja eest, kaua aega tagasi, ammu
kolmik
lehma nimi (kolmapäeval või kolmandana sündinud lehm)
koltspuu
vahend käsitsi linakolkimiseks
kommi-alune
ahju-alune, s.o. majavaim (libahunt Wiedemann)
kond:
konnu kõnd, vesine, viljatu maa; luht, jõeäärne heinamaa
konsak:
-a sõimusõna (hulkur)
kontsima
hulkuma, ka ehal käima
koobitsema
kaapima, kraapima
koogama
lalisema; kogelema
koogil
koogitud, kougitud
koot:
-di 1. muistne rehepeksuriist; 2. ka nöör, millega purje seatakse
kord:
korra 1. tegu; liitsõnades: teo-, töö-, teolise (näit. korrakott = teolise leivakott); 2. helmerida
kordama:
korrata 1. kündma, teist korda sama põldu kündma; 2. ümber tegema
kore:
-da ka kehv, kidur (kore hein = kidur hein)
korend
vt. kõrend; ka pikk, sile ritv, millele võrgud kuivama pannakse
korjus:
-e see, mida korjatakse; korjatav
korraline
1. korrateo tegija; 2. mitm . teotüdrukud, kes kordamööda, korrati mõisas tööl käisid (peamiselt talvel)
korralt
korraga, otsekohe
korranädal
(talvine) mõisatöö periood (ühele talule)
korrategu
põhiline teotöö mõisas, mida tegid ettenähtud teolised (lisaks sellele rakendati suuremate ja töömahukamate tööde puhul abitegu)
kortel~korten
vedelikumõõt: veerand toopi, veidi rohkem kui veerand liitrit
koruline
(millegi) kõrgune
kostipulk
pulk, millega teist pulka (august, praost vm.) välja lüüakse piltl . minia (sõimunimetusena käibel)
kotaelle~kote’elle
kohale
kouk:
-gu kook, konks (vrd. sm. koukku)
kout~koud:
-i soot, nöör, millega puri seotakse paadi serva külge (purjenurgast tuleb ja käib paadikaarest läbi)
kouv:
-i käil (laeval, paadil)
kova
õnnetus, äpardus, halbus
kranadir~krenadir
grenader, vanaaegne sõjaväelane
krookima
voltima, kurrutama
krooniline
kroonikujuline; krooniga varustatud
kroovima
teri kestadest e. sõkaldest puhastama (veskil), kui tahetakse saada puhast ja peent jahu (püüli)
kua
kumma, mille, missugune
kubjas
mõisaametnik, kes juhtis hobutöid mõisas (s. o. jälgis teopoisse)
kudres:
-e~-kse tedrekana; ka mehenimi
kudruskord
pärlikord, kaelakee, pärlikee
kuerakuon
koerakoonlane (mütoloogiline olend)
kuha
peen liiv, põhjaliiv
kuhel~kuhelas
kuhelik; suur viljavihkude hunnik
kuht:
-hta ~ -hti kuub, jakk
kuid~kuhid
sisikonna rasvad, sisikond
kuidud
koerad (hellitlevalt)
kuigutama
piiluma, salaja vahtima, kilgutama
kakatama
äkki ümber kukkuma, maha langema
kula
suur kulp, mille kaha on täisnurgi varre vastu
kulehtuma~kuletama
närtsima, kahvatuma, luituma
kuli
1. ülemise veskikivi alus; 2. kolmevakane kott; 3. vt. kuni
kullerdama
lõbutsema, lihavõtte ajal mune veeretama (teat. mäng)
kulli lööma
vermima, müntima
kulu
piltl . vana inimene
kulätama
ilutsema, lõbutsema
kumastama~komastama
libastama, komistama
kume:
-da 1. nõrk; 2. hiilgav, kumav 3. kõmisev, kõmav
kumesta
kumedasti, kumavalt
kummelduma
kõmmelduma, kumeraks painduma, kõveraks tõmbuma
kumpal~kumpan:
-i ~ -e ~ -a seltsimees, paarimees
kumu
1. kuma, paiste; 2. kõmu
kuunaläga
(limane) konnakudu
kupp
1. suur hõbehelmes; 2. sõlg
kuppima
kuputama, kuppe panema
kuppõrd
koperdas, suundus
kurg:
-re lõikuse esi, eriti muist mahajäänud esi
kurg:
-re (vannas)adra käepide
kurn:
-i 1. teat. mäng (kurni lööma), ka mänguks tarvitatavad pakud (kurnipakud); 2. puust pall (vurrkann)
kurna utma
1. endisaegne viis pesu pesta (pesu hautati tõrres, valades järjest kuuma lehelist peale ja lastes alt haanist jahtunud lehelist välja); 2. Õlletegemisel vett läbi kurnale asetatud linnaste laskma
kurst:
-i kimp (linakurst, lõngakurst)
kurtma
ka seisma, paigal püsima
kuru
1. vanades rehetubades ahju vahel olev varjualune, ruum; 2. kitsas koht; 3. nurk (metsa-, mäekuru); 4. karjamaa mere ääres; 5. vaheaeg
kurukane:
-se kroogitud rõivastega neiu
kustal~kustaal: -i, kusiaali-teras
valuteras
kusur:
-i see, kes alla kuseb (sõimusõna)
kuterdama~kutrutama
1. tedre häälitsemist järele aimama; 2. vallatlema, jooksma
kutitsema
1. kanade viisi häälitsema 2. armatsema
kuukuma:
kuugun kukkuma (käo häälitsuse kohta)
kuulunaine
vanem naine, kes käib «kuulamas», kas neiu ja selle vanemad on kosjadega nõus
kuumendama
hõõguma, helkima, helendama
kuuritama
keetma, küpsetama, toitu valmistama
kuurukene:
-se väike ajavahemik, vaheaeg
kuuruline
keeruline, mässis (lõnga kohta)
kuuti lööma
kukerpallitama
kõeretema
kõõrutama; laulma, karjuma, kaagutama
kõivik~kõivistik:
-u kaasik, kasesalu
kõkendama~kõketama
punetama
kõlad
plur. tant. nelinurksed lauakesed, suurusega umbes 5 x 5 sm ja auguga igas nurgas, mida kasutati vöö (pooga, ohjade) kudumisel
kõlgutaja
lobiseja, tagarääkija
kõlks:
-u 1. löök, (helisev) kell; (keelekõlks = keelepeks); piltl . viin (see, mis keele liikuma paneb); 2. (lehmakella) kõra
kõllutud
kollaseks värvitud
kõnd:
kõnnu 1. raiesmik, sööt, viljatu maa; 2. känd
kõnderik~kõnerik
ebatasane, konarlik, kühmlik
kõnnakas
kõrk, ülbe, ennast ülistav
kõras~kõra:
-a kära, lärm (kõra kandma juttu üles võtma, kuulujuttu levitama)
kõremus
meeste peakate (Saaremaal)
kõrgep:
-e kõrgem, ka kõrgim
kõrike:
-e 1. õlarätik, suurrätt; 2. külje pealt lahtine undruk
kõristama
1. kõlistama; 2. raputama
kõrt:
-di 1. naiste särgi kurrutatud varrukaots; 2. piltl . särk
kõrvanaene~kõrvatsenaine
vt. kaasanaine
kõrvendik:
-u koht, kus mets on põlenud
kõrvetu
1. ilma kõrvata (olend), ilma sangata (ese); 2. kurt
kõssitama
kussutama, last vaigistama
kõverig
seeliku allääre ilustus (helmed punasele riidele õmmeldud)
kõvvekene
1. kõu; 2. piltl . isa, taat
kõõre
kõõrutamine, kaagutamine
kõõrik:
-u 1. pahaselt vahtiv inimene 2. kõõrdi silmadega
kõõvõkõnõ
kõivukene, kasekene
käbärus~käbärdus~käbarnus:
-e krooge
käerambed~käerammejed
käerandmed
käissed~käiksed
plur. tant. endisaegne pluusitaoline naiste riietusese oli valgest linasest riidest, lühikese, napilt rindade alla ulatuva kahara pihaosaga ning laiade varrukatega, kanti särgi peal; oli tavaliselt rikkalikult ehitud tikanditega ja litritega
käli~kälis
1. mehe vennanaine; 2. naiseõde
käliksed~kälitsed
vendade naised omavahel ( ka õdede mehed)
kämar~kämär
kõva tomp, muhklik
kämärik:
-gu mütsak, tomp
känd~känt:
-nda~-nta hunnik, kuhi; ka kobar
kängima
kängitsema (jalgu)
känkär:
-ä punt, tomp, suur tükk
kännus:
-se ~ -kse kamp, kamakas; juurikas
kärejäd~käred
plur. tant . tigedus, tülitsus, vaen
kärg:
käre~käru must rähn (Võru, Setu)
kärin
1. terav, kriiskav hääl; 2. kuljus
kärk:
-gi väike kiskja: kärp, nugis, naarits, nirk
kärk:
kärje must rähn, vt. kärg
kärmistäma
kiirustama (teisi)
kärru andma
1. kiirustama, kiiremale tegevusele õhutama; 2. hoopi andma
kära~kära
riid, tüli, lärm
kääl:
-i ~ -u noor hobune
käänap:
-u 1. käänak; 2. peiduurgas, salapaik
käänüs~käänis
1. tanguvorst; 2. vankritelje raud
käävatama
keerutama, rullima
köide:
köite vihu side; ka viljavihk
kört:
-di 1. seelik; 2. volt, krooge
kört:
-di jahusupp, vedel tangusupp
kööbard~kööbar:
-i vana, elatanud, vanadusnõrk inimene
kööper:
-i sahkerdaja (hobusekööper = hobuseparisnik)
köör:
-i kaunistus punasest paelast (seelikul)
köörima
(riiet) punase nööri või paelaga kaunistama
köüdem~köidem:
köütme köide
küben:
-a okas (kübenapuu = okaspuu)
küdsämä
küpsema; ka küpsetama
külim:
-i; -e vt. külimit
külimit~külemit ~ külimet:
-u 1. puunõu, matt; 2. mahumõõt: 1/3 1/6 vakast; 3. külvinõu, külvivakk
kümnes~kümnis~kümnus:
-se ~ ~-kse kümnendik osa (maksuna, avansina)
künniraud
adraraud, piltl. ader
kürass
rinnasoomus, pantser (eriti raskel ratsaväel)
kürv:
-ä~-a mehe suguliige
kütist tegema
uut põldu rajama sel viisil, et maakamar lõigati lahti, laoti haokimpudele, mis siis ummukses põletati; vastandina ale tegemisele mispuhul puud (ja võsa) maha raiuti, kännud juuriti, kuivada lasti ning siis lahtiselt põletati; kütismaaks ei valitud metsa ega võsastikku
küü~küi
1. vahe joon vöö keskmise kirja ja äärekirja vahel; 2. piltl. vöö
küüdik
lehm valge joonega seljal
küüdsuline
küüneline, küüntega varustatu
küünas
küünar (liitsõnades)
küüsiline
teat. kindakiri
küüt~küit:
-du ~ -di 1. kirju, vöödiline, triibuline; 2. loom, kelle selga mööda jookseb valge jutt
küütsak~küitsak:
-a küürakas, kühmus (ka vanadusest)
küütsakil
küürus, kühmus, kössis
küütsama
longates ja küürus käima
laaditama
tegema, valmistama; seadma
laamak:
-a vedela sõnniku hunnik
laamik:
-u lai vanker viljaveoks, kahe hobuse veovanker
laamima
1. ära koristama, ära korjama (lauda, põldu); 2. lööke andma
laanima
1. vt. laamima; 2. midagi ägedalt tegema; 3. ahnitsema
laapilaud
kammimislaud, peasugemislaud
laap(i)ma
1. tööd rühkima, millegi juures kiire olema (eriti lõikusel, niitmisel); 2. kammima, riisuma
laasik:
-u~-i harvendatud noor mets väike laas, metsane ümbrus
laasima
ka heinamaad mätastest või kändudest puhastama
laastik:
-u heinamaa, laastatud või laasitud maa
labu
maha jooksnud silm (kudumisel)
lade:
lademe ~ lae 1. peksmiseks mahalaotatud vilja (eriti rukki) kiht; 2. rukkivihud reas, veel mitte hakkidesse pandud; 3. raiutud puude rida, mis lamavad, ladvad ühel pool
ladima
kiiresti, padinal minema
ladu:
lau 1. küün, varjualune; ruum rehetoa otsas põhu hoidmiseks; 2. kogu, hulk, hunnik
laduma
jooksma, käima, hulkuma
ladus
1. usin, kärmas; 2. mõnus, lahke
lagestama~lagõstama
tühjaks, puhtaks tegema
laguma
levima, maad võtma
lahantka
kolmejalgne pesuküna
lahjad~lahjud~lahead
plur. tant. veimed, anded
lahkma:
lahan 1. lõhkuma, rikkuma 2. poolitama
lahtima:
lahin 1. looma tapma; tapetud looma puhastama; 2. lõhkuma
lahvma
1. koristama; 2. pead sugema
laie:
laide aia roht, koht aia sees, kust üle rõhtroigaste astutakse või käiakse
lajama
vastu kostma, kajama
lakatama
keelega nilpsama, limpsima, lakkuma
lakk:
laki 1. meeste müts (harilikult madal, laia servaga); 2. piltl. noormees, mees (s. o. mütsikandja)
lakutelema:
lakutleda ka jootma, imetama
lall:
-i 1. tartlane; 2. väike loom või laps ebaharilikult suure kõhuga
lall:
-e talleke (laste keeles)
lamberik~lambrik:
-u lambur, lambakarjus
lampima:
lambin 1. laapima, pika sammuga astuma; 2. palju, ahnelt sööma
lamm:
-i madalik, mäda koht heinamaal või metsas
lammer:
lambri~lambre 1. näpits, klamber; 2. vt. lamberik
lammerine~lammerik
vt. lamberik
lammeris olema
lambakarjas olema
land:
lannu seisev veeloik, väike järv
lang:
langu abiellumise läbi sugulaseks saanu
lanima
klanima, paluma, nuruma
lape:
lappe 1. sea küljetükk (üldse pool e. külg tapetud loomast); 2. külg, veer, serv (kõrvaline koht)
lapi:
lapme~lapju labidas
lasipuu
ka teivas, millega ahet parsilt maha lastakse
lasn:
-a puust labidas, leivalabidas
lass:
-i väike lähker, kantakse nööriga seljas
lastandaid~lastasaed
hirtest püstaed
latakas:
-a lai, lame asi
latergune
lapergune, laperik, lame
latsite
küljeli, külgepidi
lau
madal meri ranna ligidal, umb. 1012 meetrit sügav
laubas:
laupa laugas, mülgas
laudi
1. ühe lauaga riiul; 2. rehealuse lagi lattidest, ka lauda-, tallipealne
laudis:
laudise~laudse lavats
laug:
lau üks järk parsile kuivama pandud vilja, osa ahet kolmel või neljal parrel
laug:
lau libamisi viltune, kallakas, längus; ketramisel vähe keerdu lastud (lõnga kohta)
laupäraline
lauvõitu, vähe keerdunud
laustealune
räästa-, ulualune
lausuja
nõiduja, sõnadega arstija
lebe~lepe:
-da leebe, vaikne
lebe’ede
leebelt, vaikselt
leekima:
leegin ka pleekima, pleegitama
leelis~leenis:
-e lehelis, vee ja lehtpuutuha lahus, kasutatud pesemiseks
leer:
-i ka jõuk, salk (leeri lööma = õitsil olema)
leerima
1. leeri ajama, kokku hoidma 2. karja hoidma (õitsil)
leesik~leisik:
-a leisikas (mõõtühik: kakskümmend naela)
leet:
-di tuli, lõke; ka jaanituli
lehitama
1. lehvitama; 2. laotama
leht:
lehe hobuse lakk; õhuke, lame rinnaehe
leigar~leiger~leikar:
-i mängija naljategija
leiguraud
lõikerauad, käärid
leikaröör:
-i leigarite esinemine; naljatlemine, mängimine
leiki~leiku lööma
mängima
leikumaa
põld, lõikusemaa
leipümä
lipendama, lehvima
leisik~leisikas:
-a raskusmõõt: 8 kg e. 20 naela e. pool puuda
leivalaps
teenija, palgaline
lemm:
-e 1. arm; 2. neitsiau
lemmik:
-e rabamisel linaluude hulka läinud takud
lepp:
-pu helepruun hobune
lidu:
leo kimp; salk, summ
lihkama
libisema, nihkuma
lihti
tihedalt kokku, kinni
lihtima
ka kaotama, paljaks tegema
lihuma
lihavaks, rammusaks minema (vrd. sm. lihoa)
liipija
teritaja, lihvija
liitma
palju lisatähendusi: juurde panema, laduma, peale panema; ajama, toppima; kokku suruma, kokku vajutama; juurde tulema, saatma jne.
liivistik
naiste ilma varrukateta lühikuub, pihik
liivitama
liiviga kalu püüdma
likaldi
alasti, vähese riidega
likkama
liigutama, lonkama
liksuma
kolisema, liksu tegema
lillitama
lillkirjaga kaunistama
linapää
lina-, linikukandja, abielunaine
linik~liinik~linnik:
-u abielunaiste peakate, tuntud Ida-Eestis, eriti Setus; 3040 sm lai, 280350 sm pikk, käterätitaoline, linane, otstes sissekootud punased põikjooned; keeratakse keskelt 2 korda ümber pea, seotakse peavööga, otsad langevad mööda selga alla
linksatama
teataval viisil häält tegema
linutama
mõrsjale pulmades linikut pähe panema (tähendusrikas kombestikumoment, millest alates mõrsjat loeti noorikuks, s. o. tüdrukut abielunaiseks)
lipen:
lipeni~lipeme lible
lipiti:
-time adralusikas
lippas
lippudes, s. o. jõukudes, hulkades
liugema~liugastama~liugastelema
libisema, hõljuma, alla libisema, tasa ja aeglaselt minema
loetama
1. lugema panema, lugemisoskust kontrollima; 2. kirikus kihlama, abiellujate nimekirja astuma 3. leeritama, leeris käima
lohets~lohits:
-e lusikas
loigutama
siia-sinna liikuma
loim:
-u veeloik, lomp; kinnikasvanud jõekään
lojakas:
-a närukael (sõimusõna)
lokati~lokuti:
-tima ~-time igasugused allarippuvad, tolgendavad osad (ka riietel)
lokku~lokki lööma
kahe puust haamriga lokulaua pihta lööma (mõisas söömaaja teatamiseks teolistele)
loksama
kuuldava koputuse või heliga lööma või maha pillama
lokulaud
kahe püstposti otsa pandud põikpuu külge riputatud kuuselaud
lokerus:
-e vedeleja, laisk
loogaküüned
õnarused, sälgud looga otstes, mille vastu aisad käisid
loogeline
teat. loogakirjadega muster
looper
vt. lööper, ka üle ploki jooksev köis
loorima
siia-sinna minema
loov:
-i soaraam, kangastelgede osa, kuhu suga vahele pannakse ja millega kude kinni lüüakse
loovi lööma~lõhkuma
kuduma
lougas:
-ka rannikusse tungiv merekäär
luikama
1. ammuma (härja kohta); 2. karjasarve puhuma
lullitama
hõiskama, trallitama
lumeränd:
-nna märg lumi (vt. ränd)
luulema~luulma
1. mõtlema, arvama 2. laulma, karjuma
lõhkama:
lõhan kiiresti minema, jooksma
lõhvendik:
-u kuue või särgi külgede allääres olev lõhe
lõkkama
1. lõkatama, leekima hakkama; 2. alustama
lõkk:
lõku 1. lee, kolle; 2. kumm, võlvitud kaitselagi koldel
lõkk:
lõku~lõka noor kaun, lest
lõmima:
lõmin lahmima, kiiruga ja ahnelt sööma; ka maiustama
lõpepuder
kestvama töö (eriti viljalõikuse) lõpetamise puhul keedetud puder
lõsn:
-a kaks tala rehetoas, millele toetuvad parred
lõuet-lõng
lõuendine lõng
lõõg
1. loomakütke; 2. vöö vaskahelatest, selle küljes neljanurgelised lapid, mida räätsikuteks hüütakse
lähvatama
1. põlema, süttima; 2. lööma
lämmeleht
vesiroos, jõekupp
lännik~länik:
-u 15-toobiline ümmarguse põhjaga ja kaanega puulaudadest nõu
läpp:
-pu läte, allikas; linaligu
läävik:
-u lumetsiitsitaja
lööper:
-ri 1. kiirkäskjalg, kiirjooksja 2. piltl . lombak
löül:
-ü leil; ka palavus, kuumus
lülima~lülümä
maha kukkuma, ära langema; tupest-koorest välja tulema (eriti: pähklid on lülitud); ka lüdima
lüllitulp
võllas; võllasammas
lülütämä
lülitama, koorima
lümak~lümäk:
-u kükakil, küürus, kumaras, valmis kukkuma
lümmekule~lümakile
kumaras, längu, valmis kukkuma
lüng~lünga
viltu, kiivas, längus
maage:
maake rauda sisaldav vesi (soodes), kasutatakse koos lepakoorega riide ja lõnga värvimiseks (värvib mustaks) ja musta riide pesemiseks
maal:
-i~-u 1. värv, eriti õlivärv; 2. sõimunimetus
maandlema:
maanelda 1. maadlema 2. juures olema, ruumi omama
maanik:
-e ~ -u maaomanik
maariklehm
tumepunane lehm, tumedamate jalgade, piha ja kõhualusega
maasulane
1. kubjas, mõisavalitseja; 2. endisaegne palgasõdur (Landsknecht)
madar~madaras:
-a teat. taim ( Galium ), mida kasutati värvainena (punase värvi saamiseks)
madimala
liivane mererand
mage:
mage ~ mageda 1. magus, imal, mage; 2. õllevirre, magus õlu, eriti pulmades kasutatav (make kahi); 3. üldse jook
mage:
mageda sool nõidusvahendina
magiark~makiark:
-gi madjarlane kasutatud halvustavas tähenduses
mago~magu:
mao~mau maitse, maik
mainima ~ mainitsema
kutsuma
mait:
-da 1. sõimusõna (raisk, raip); 2. kuradi eufemism
majanik:
-u 1. peremees, majaomanik 2. see, kes majas elab, majuline; 3. pere liige
makerjas~makkerjas:
-ja 1 . jäme uss, lehepõrnika vastne; 2. piltl. vorst, mauk
maki
1. vt. mage; 2. ka humal
makk:
-i 1. vorst, mauk; 2. humal
malgad
haripuud õlgkatuse harja kinnitamiseks
malga-maa
malga (kepi) abil mõõdetud maatükk, teat. töönorm
mallad ~ mallased
odrad, mis linnaste tegemisel juba idule on läinud
mamm:
-u mari (lastekeeles)
mamsel:
-eli ~ -sli 1. mõisateenija, n.-ö. peenem teenija (virtin, õmbleja jne.); 2. tüdruk, preili
man ~ manna ~ manne
juures
manalane
surnu, surnu hing
maraline
vallatlev, vallatleja
maratsema
hullama, märatsema (ka ilma kohta), vallatlema
mardus:
-e õnnetuse enne; piltl. õnnetus, pahandus; ka kodukäija
margapuu
käsikaal, päsmer
mark:
-ga 1. raskusmõõt (nael); 2. margamaa, mõõdetud maatükk; 3. raha, münt; 4. ehisraha, kaelaraha
masakas
matsakas, madal ja paks
matt:
-ti 1. puunõu; 2. teat. mahumõõt; pool külimittu
matus:
-e ~ -õ ka matmiskoht, kääbas, kalm
meelas
meeldiv, meelepärane
meeli-
meeldiv, meelepärane (liitsõnades)
meelima
meelepärane olema
meelitsema
järele mõtlema
mehik:
-u meigas, kaelustuvi, ka tikutaja
mehikoane ~ mehikodane:
-tse -se kaheksa niiega kootud peeneruuduline (mesilaskärgi meenutav) kangamuster; piltl . vastava mustriga (kangas
mehkelema
mehkeldama, meelitama
meiela
meie eluase, meie maja
merekilk:
-gi teat . putukas, kakand
mesimari
1. põldmari; 2. hellitussõna
meski ~ meske:
-i ~ -e 1. meski, kääriv mass (õlle või viina tegemisel); ka humalata õllevirre; 2. mesi
mi
1. mis, mille, mida; 2. meie, me
miilits:
-a maakaitsevägi
miilustama
meelitama, petlikke armutõotusi andma
minetama
ka minema saatma, minna laskma
minik:
-u see, kes ära läheb; mineja
mogomane ~ mogoma
niisugune ( ka vilets, armetu)
mokapilli mängima
sõrmedega alumist huult vabistama, mis tekitab puristavat heli; ka parmupilli mängima
mollik:
-u väike mold, küna
moodus:
-a sobiv, kena, hästi väljanägev, moodne
mookama
~ mookima: moogan maha lööma, vemmeldama; ära tapma
moorijuur
moorputk, pastinaak
morsitelema:
morsitella mossitama, suud mossi tõmbama
mugel:
mugla seebipära, soop; leelis, tuhaseep
mugelema ~ mugendama
rahutult aelema, rabelema
muhaldema
muhelema, imestama
muhenema
ka avanema, puhkema (õie, punga kohta)
muhetamma
muhelema, naerunäoline olema
muindane:
-se ~ tse muistne
mukk:
-ki ilus, nägus, kaunis
mulline:
-se möödunudaastane, mullune, möödunu
munasora
munakollane, munarebu
munserdama ~ muntserdama
õppust tegema (nekruti kohta)
muodulane
moeline, kujuline, taoline
murijaan:
-i sõimusõna; ka ülitige inimene (mõisnik)
murjuma
1. tugevasti rõhuma; 2. tublisti tööd tegema
murratus
kalasaba (kanga muster)
murre:
murde 1. murdumine; 2. pragu, lõhe; 3. nõlv, nõlvak, kallak; 4. räästa-alune (seina ja katuse või lae vaheline ava); 5. murtud osa (leivamurre = leivast murtud raas, pala)
muskot ~ moskot:
-i musket
mustendama
ka mustaks tegema
mutjuma
muljuma, vajutama
muts:
-u tükk (näit. lihatükk pudrus)
muuram:
-e sääse või kirbu söödud kubel, väike rakukene
muutnik:
-gu ümberasuja, elukoha vahetaja
mõhk:
mõhõ ~ mõhe ~ mõhu leivaküna
mõisavald
mõisale kuuluv vald (vastand kroonuvald)
mõlama ~ mõlisema
lärmitsema
mõlgutama
1. liigutama, siia ja sinna pöörduma; 2. vt. mõõlama
mõnu
regivärsi viis, lauluviis
mõrduma
viibima, olema, asuma
mõrkuma:
mõrgun hapu olema, mõrkjas tunduma
mõrsja-ema
vt. kaasanaine
mõsetann:
-i meskitonn, meskinõu; pesunõu
mõskema~ mõskma:
mõsen pesema
mõsk:
mõsu pesemine, pesu, pestav asi
mõõdumaa
mõõdetud maatükk, teomehe päevane künni (või muu töö) norm
mõõl:
-u voolav vesi, oja
mõõl(a)ma~mõõluma
1. voolama; 2. hulkuma; palju või liigselt toimetama või töötama
mädaslauk:
-gi ~ -gu teat. taim, kasutatud maitseainena
mähi: mähkme:
mähind (lapse)mähe lapselapp
mäih:
-ä 1. puu koorealune kude (mis on söödav); 2. higi
mämm:
-i odraleib linnasejahust pealsega; lastekeeles üldse toit (peenendatud-pudistatud)
märgas:
märksa 1. tähelepanelik, ergas 2. tark, mõistev
märka ~ märkja
väga, eriti
märkmä:
märke(n): märgi(n) järele mõtlema, aru pidama
märäne
milline, missugune
mätik:
-u mätastik; koht, kus on palju mättaid
määne ~ määnne
missugune, mäherdune
mühk:
hü ~ -hi kimp, peotäis
müllama
hullama, mässama, möllama
mündiline
müntidega, rahadega ehitud
mürastama
murastama, tilgastama
mürgine:
-se ~ -tse ka terasene
mürk:
-gi teras, karastatud raud
mürkima
1. kõmisema; 2. kärkima, ägedaks muutuma
mutt:
-ti ~ -tä 1. mutt; 2. varu, tagavara
naamik:
-u vilets riidehilp
naarakas
naerukas, naeruhimuline
naarma:
naarta ~ naarda naerma
naastiline ~ naastuline
1. naastudega kaunistatud; 2. lapiline, laiguline, kilbiline, tähniline
nabapulk
harkadra kurgi keskkohalt ühendav pulk
nabritsema
salaja näppama
nadu:
nao mehe (või naise) õde
nagima
1. nagisema; 2. närima, näkitsema
nakkama:
nakse hakkama, alustama
nakkima
suguakti toimetama
napik:
-u väike napp, tohikust, laastust karbike või kausike
napp:
-pi ~ -pa ~ -pu 1. tohikust, laastust kauss või karp; 2. vile, millega torupilli õhukotti e. makku õhku puhutakse
nappama ~ nappuma:
napata haarama, ahmima
naputi:
-time puuluku võti
nargutama
mõnitama, sõimama
nari
teat. haigus (venitatus jm. liikmetes)
narits
1. köidis, kammits; 2. vt. nari 3. naarits
narmik:
-u 1. narmastega ese; 2. narmastatud; räbalais olev
naud:
-i rikkus, varandus
nave
laisk isane koer (ka inimese kohta)
neelustama
ahne, isukas olema
neerendama
1. nõretama; 2. täis olema, palju koos olema
nessümä:
nessü niiskuma, niiskeks saama
nidisema
krigisema (onomat.)
niduma
; neon ~ neun ~ nihun siduma, ümber siduma, põimima, köitma piltl . kuduma
nihvama ~ nihvatama
nuusutama
niids:
-e pärn; pärna- või pajukoor
niis:
niie nöörsilmus, millest lõimed läbi jooksevad (kangaspuudel)
niisted
söed, mis põlenud piiru otsast maha kukuvad
niistuma
niiskuma, niiskeks saama
nikatama
nika-naka tegema, naksutama
nikerdama ~ nikitsema
kerget tööd tegema, pinnaliselt töötama
nikutema
ka luksuma, luksuma panema
nimitsema
1. nimetama; 2. valima
ninni
hellitusnimi naisele-neiule
ninäviibur
tubaka paralleelsõna
nipeldama ~ niplama
pitsi kuduma; üldse näputööd tegema, näppudega kiiresti midagi tegema
nirgutama
1. peene, nutuse häälega kõnelema; 2. ka nargutama
nokutama
1. heietama (aeglaselt ja oskamatult); 2. nikutama, noogutama
nolp:
-bi 1. ablas, õgard; 2. narr, alp
noolema ~ noolma
voolima, lõikama (puud)
noorsuma ~ noortsuma ~ noosuma
1. nuuksuma; 2. norskama
norsutelema
norskama, korskama (hobuse häälitsus)
notras
mitte pinguli, lõdvalt
nudres ~ nugris:
-e kärmas, nobe, hoolas
nuhkerdama
nuuskima, nuhkima
nukerdama
1. nurka tegema (hoone ehitamisel); 2. hõõruma; 3. ärritama, kibestama, pahandama (ka ärrituma jne.)
nukk:
nuku 1. ka heinasaad või väike kuhelik; 2. pits, niplis, ehisrätik
nukutama
kaunistama, ehtima
nurama ~ nurgama
urisema, nurisema, nurru lööma
nõdi:
-i ~ -ja ritv, mille külge riputati või kinnitati kätki, kätkivibu
nõdras:
-ra nõder, nõrk, jõuetu
nõelatoos
nõelakoda, 715 sm pikk, ümar või lapik luust, puust või vasest putketaoline nõu nõelte hoidmiseks (kanti vööl)
nõrendama ~ nõretama
1. tilkuma, sadama; 2. pungil täis olema
nõrete:
nõretema allarippuv osa või ese
nõretus:
-e tilkumine, allanõrgumine piltl . nutt, pisarad
nõrgastelema
närbuma, nõrgaks muutuma, minestama
nõstma:
nõsta tõstma, kandma
nõtke:
nõtk(e)me plokk, pulk, naga, punn (mille külge midagi riputatakse)
näbe:
-da 1. kärme, käbe; 2. esiletükkiv, ninatark, suureline
näitsik:
-u talu naisteenija, teenijatüdruk
näkkima:
näkin lõikama, nikerdama, voolima, täksima
nänn:
-e ~ -i emarind, nisa
nänn:
-i ~ -ä ~ -e ema, vanaema
närtsakas:
-a närune; see, kes on kaltsudes, närudes
nässak:
-a 1. väike kott, märss; 2. jässakas; 3. kalk, järeleandmatu, kitsi
nätse:
nätske nätske, pooltoores, poolkuivanud
näuma ~ näümä:
näkkö paistma, näha olema
nööper ~ nööpür ~ nüöpür:
-i sahkerdaja, hobuseparisnik
oda:
oa 1. piik; 2. Odamus (tähtkuju)
obis
(olema), õpis e. õppimas olema
oiku ~ oigukene
nõrgakene, kasvuealine, veel mitte täiskasvanud
oit:
oidu 1. veeloik; jää-auk; 2. meelemõistus
okman
opman, mõisavalitseja
oldermann
1. isamees (pulmas); 2. vanem, juht, eestseisja
oletama
ära saatma, ära ajama, hirmutama
olihirs:
-hirre kiigevõll
ollerdama
rippuma, kõlkuma
oni
sügav meri, sügavam kui haud
oodo
võõras, ebaharilik, imelik
oogama:
ooata ~ oogada ägama, oigama (kurtma)
oolima ~ oolistama
voolima, noaga välja lõikama
oorisjalg
kaks risti asetatud puud toena
oos:
oo voos, lõikus, viljasaak
oovikala
kalaselg, turjatükid
ormetatud
augustatud, tärgitud
osa
piltl. teinepool (mees või naine)
otsaline:
-se 1. ülevaataja, kubjas, valitseja; 2. peremees (maja-otsaline)
otsatakud ~ otstakud
jäme heie, kõige halvemat sorti takud
otsatama
otsa tegema, tapma
otsigu
otstakud, esimesest harjast soetud takud
ottema ~ otma ~ ottama:
odan ~ otan võtma
paadertema ~ paaderdama
tühja juttu ajama, palju rääkima
paadim
paatjam (vt. paat)
paakima:
paagin 1. kokku veeretama, rullima; 2. kokku kuhjama; 3. kokku seadma
paalutetud
paelutatud, paeltega varustatud
paar:
-i ka ritv, latt, palk
paargu ~ paarikoda
suveköök, püstkoda
paarid
1. sarikad; 2. veeämbrid kaelkookude otsas
paat ~ paatjas
kollakashall, liivakarva, helepruun, võik (hobuse kohta)
paater:
-tri 1. kaelaehe, kee krõllidest ja rahadest; 2. palvepärg, roosikrants; 3. jutlus, palve (ka papp)
paatsab: -a ~ -u ~ paatsapuu
paakspuu
paberine:
-se puuvillane (riide kohta)
padur:
-a pehme, soine maa
paenand ~ paenard
vt. painard
paeras
kange õlu (tume õlu)
pagin:
-a ka klabin, sabin
pahr:
-u 1. kult; 2. metssiga
paht:
paha laut (eriti sealaut, hanelaut)
pai ~ paig:
paia mänguasi
paigas:
paika 1. kitsas kangas, lina, rätt; 2. mitmeküünraline kokkukeeratud ja -volditud rätt või lina naiste peakattena
paiguline ~ paikuline
lapiline, plekiline
painard ~ painand
-i 1. ree kodaraid ühendav painutatud ristpuu ree põhja all; sugar; 2. üldse igasugune painutatud või kõver puuese
paine:
-nme ree jalase, looga jne. painutamise seadeldis
paistma
ka küpsetama, praadima soojendama
paiusto
pajustik, pajuvõsa
paja
väike lükandlauaga (pajalaud) suletav aken; leitseauk
pajun~pajon~pajunet~pajunets:
-i tääk, püssitikk
pakal ~ pakel:
-kle ~ -kla takk
pakk:
-ku ka jalapakk, karistamise ja häbistamise vahend mõisas ja kirikus (kahest poolest koosnev suur pakk, keskel 2 või 4 auku jalgade läbipistmiseks, karistusalustel pandi jalad auku, siis ühendati mõlemad pahupooled krambiga või muul viisil)
paklane ~ pakelane ~ pakeline ~ paklõne ~ pakline:
-se ~ -tse takune, jämedast riidest
palak ~ palajas:
-a lina, aluslina
palang:
-u 1. põlemine, kütmine; 2. tuli, tuleleek
palber:
-a ~ -ibre habemeajaja-arst
paljak ~ pal’lak ~ paljakas:
-a 1. paljas, alasti; 2. armetu, närune; 3. kerjus
pallapool ~ pallapoolik ~ pallaipuul:
-e 1. suvel kantav valge linane vaipseelik; 2. küljerätt, sõukese peal ühel küljel kantav põlle moodi rätik, õlarätt
pallelema ~ pallema
paluma, anuma (kurja paluma = vanduma)
palutama ~ palotama:
paloda põletama
pandid
peiu poolt kosimisel mõrsjale toodud obligatoorsed kingitused, mis jäid mõrsjale, kui peig loobus, ent tulid tagasi saata, kui mõrsja loobus; pantideks olid teat. rahasumma ning kingad, põll jm.
pani ~ pane:
-me säärepael, sukapael
panini ~ panem:
-i ~-e ehispael, äärispael, ai
pann:
-a vits, millega adralusikas on kinnitatud raudpuu külge
parabantsik
piltl. minia sõimunimetus
paralaika
sõimusõna lobiseja naise kohta
para’usi
parajasti, parajaks
paraviisi
parajalt, parajasti
pardid pouakaelad
pardid, kellel valge vööt või võru ümber kaela
parg:
parra vaeseke, õnnetu
parguma
kisendama, karjuma
parima ~ paristama
kõrisema, kõlisema ~ kõlistama, koristama
park:
-gi ka hulk, summ, jõuk; väeosa
parmas:
-ma 1. sületäis; viis viljavihku koos enne hakkjalga panemist 2. hulk, salk
parmeli
hulgi, salgu, jõuguti
patitsema
1. pladistama, platserdama 2. suplema; 3. end nokaga puhastama
patsas:
patsa 1. kivimüür tule kaitseks kolde taga ( piltl. pliidi tagumine osa); 2. kivisammas kolde või ahju nurgal ( ka lõugas); 3. tulease või -tuleaseme alus rannal või ajutistes onnides; 4. rauast pilaku- või tõrvikuhoidja (= tulepatsas) tulusel käimiseks
patsima
1. patsi lööma, patsudes lööma; 2. ennast pingutama
pauad ~ paugad ~ paugud ~ pavvad 1
. suured, hõbedased pärlid; 2. kellad, kuljused; 3. rinnaehted, ehterahad
pausse
pajusse, pajumetsa
peadelaud ~ pealaud
laud, mille peale juustest täisid kammiti
pearaha
teat. maks Eesti- ja Liivimaal alates 1783; maks lasus ainult talupoegadel ja oli esialgu 70 kopikat igalt meeshingelt
peel:
-i ~ -e peegel, peegliklaas
peerges ~ peergis:
-e 1. õllest ja piimast valmistatud supp; 2. ternespiim
peeselema ~ peesitelema ~ peesütama
peesitama, soojendama, tule ääres paistma laskma
peibelik
peibutaja, võrgutaja
peide:
-te vaip, tekk, pehme ase
peiel ~ peidel:
peidle ~ peidla pöial
peigal: -gala ~ peigel:
-gela pöial
peiupoiss
pulmategelane, isamehe abi
pelastama
heidutama, hirmutama
penikoorm:
-a piikkusühik: 1 miil, 7 versta
penn ~ pennipuu
1. sarikaid ülevalt ühendav põikpuu; 2. ritv, latt
penning ~ pening:
-a ~ -i ~ -u raha, münt; ka ehisraha
peperdama
1. segi ajama, kahju tegema; 2. vussima, vusserdama; 3. komistades käima
peprama
püherdama, sasima ( ka ennast veeretama)
peran ~ perana
järel, taga
perdus:
-kse ungas, olviauk; pool- või täiskelbaga õlgkatustel avaus katuseharja otsa all, kust suits välja pääses
pergel~pärgel:
-i kurat, sarvik, saatan
peri~pära
millegi tagumine ots~pool
perje-pärjeline
teat. muster
permant ~ permandu
põrand
peräpütt:
-tü järelpidu (eriti pulmadel)
perätü
ka mahajäetud, õudne
pesmen:
-mne pasmas, lõngavihi osa
petsik~petslik: -u
naljakas, veider; pentsik
pidal:
-i haigla, hospidal
pidelipulk
vt. pigelipulk
pidenema
sirutuma, sirguma, pikaks muutuma
pidingipulk
vt. pigelipulk
pidu:
peo ka ilm, ilmastik; elu, elupõli
pidune
ka 1. kantav, kantud; 2. veedetav, oldav; 3. pikkune, kõrgune
pigelipulk
1012 sm pikkune pulk käisekirjade kudumiseks
piht:
pihi ka peerujalg, pilak
pihtaed
teivasaed, lattaed.
pihu-põrmu
natukene, raasuke
piia
piiga, teenijatüdruk
piibe
piibeleht, maikelluke
piidalaud
ka istmelaud (paadis)
piidsuma
piiksuma, peent häält tegema
piikna
siirupijook, susla; soe, magus jook
piikuma:
-gun kolkuma, liisuma, lahjaks või nõrgaks muutuma
piikuma
vaevaliselt käima
piinar:
piinra ~ piindra peenar
piinus:
-se ~ -kse piin, vaev, häda (piinuses olema = piina kannatama)
piirama ~ piirma
(juukseid, pead) juukseid kärpima (nekrutil ja noorikul), juukseid ümber pea ühetasaseks lõikama
piired
äärjooned, lume või vee piirjooned
piirikpää ~ piiripäär ~ piiritpää
piltl. neiu
piiskuma:
piisun sadama, piisutama, piserdama
piiu
1. pihku; 2. pikkune
piker ~ pikõr:
-kri peeker
pikkadel õlgedel olema
piltl . surnud olema (laibad asetati õlgedele, pesti seal ja pandi koos õlgedega kirstu)
pikkarane
tilluke, pisike
pilgas:
pilka 1. pilkane; 2. pilges, pilkav
pilkuma:
pilgun 1. vilkuma; 2. loksuma; 3. väikesteks tükkideks lõikama; 4. paistma, helkima; 5. rebenema
piljant:
piljandi briljant
pilkma:
pilkan ka vilkuma, välkuma, pilgutama
pill:
-a 1. vallatus; 2. rikkumine
pillelema
ka sõnuma, sõnu pilduma
pillipuu
pillipuhuja või pulma muusikant (kellele anti ka andevakast kinki meeleheaks)
pilupiht
1. pilutatud särgipiht; 2. piltl . neiu
pinne:
-nde 1. õhuke kiud või pind, mis murdunud taime või puud veel koos hoiab; 2. hädisus
pindelik:
-gu kidur, hädine
pindine:
-se ~ -tse pinnuline, pindudest
pinguline ~ pingline
1. ebaühtlaselt kedratud lõng, kord õhem, kord jämedam; 2. pingul, pingutatud
pingutama
piltl . ka ketrama
pinnitama
1. pingule tõmbama; 2. õhemaks taguma; (vikatit pinnima = teat. viisil teritama)
pipp:
-pi piim (lastekeeles)
pirand:
-i ~ -u 1. põlev peerg, peerutuli (mitmest peerust); 2. vilgas, väle; 3, tülitseja
pire’ed
lõigurauad, käärid
pirkel:
-kli 1. puu, mis käib risti üle purje ja peab purje pingul ilma poomi ja kahvlita; 2. ritv, millega paat kaldast eemale lükatakse
pistis ~ pistus:
-kse ~ -se pilak, peerupiht
pisuma
paigale jääma, püsima, läbema
pitsar ~ pitsard:
-i pitsat
piude ~ piute ~ piuti
pikuti
piäts:
-e päits, pähits, peaots
podema:
poden põdema, haige olema
pohemold:
-lli puust õõnestatud küna, milles tangudeks surutud teri kliidest puhastati (käte vahel hõõrudes)
pohkelema
asemele asuma, aset tegema (heintel, põhkudel)
poluska(s):
-a 1. 1/4 kopikat ( ka 1/2 marka või rubla), rahamünt; 2. palk, tasu
pombar ~ pomber:
-ri ~ -re pirn
poodma:
pooda 1. poetama, raasudeks murdma, pudistama; 2. maha kukkuda laskma; puistama
poogelene ~ poogeline
poogaga varustatud
pook:
-ga kõladega kootud punane või kirju või silmadega villasest lõngast äärispael seeliku allääres (vt. ai)
pooksessa olema
nii mässitud olema (köites, paeltes, rakmeis vm.), et ähvardab lämbumine
poolik:
-u ka 1. pool mõõtu (vakka, vaati); pool marka või rubla; 2. laupäeval sündinud loom
poort:
-rdi palmitsetud ehisnöör, tress, pael, lint; äärispael
poordiline
poordiga kaunistatud
poostel:
-stle ~ -stli nõid, kuri inimene
pootma:
poodan 1. murdma, andma; 2. vt. poodma
pordus:
-se ~ -kse ~ -sa vt. pordik
porss:
porsa 1. teat. sootaim, tarvitatud õlle tegemisel humalate asemel 2. piltl. õlu
porstuba
eeskoda, võõrus, rehetoa ees asuv ruum
port:
-di 1. parras; 2. vt. poord
poru
l. tüma maa; pori; tuhk; 2. umbes 510 kg kivid, millega võrgud merepõhja lastakse
prakk:
-ki ülekuub, frakk
preek:
-gi pidu, koosviibimine, sööming
pretsik:
-u 1. elav, edev; 2. liiderlik 3. arg
prett:
-ti 1. elav, edev; 2. liiderlik
prunts:
-i ~ -u naiste villane seelik
pudsu
1. urb (näit. pajupudsu); 2. helves, kübe (saepudsu = saepuru)
puduma:
pududa maha kukkuma, pudenema
puhe:
-hte koiduaeg, ehaaeg, videvik, tulega üleval olemise aeg
puhte:
puhtide peied, matusepidu
pukk:
-ka 1. sikk, sokk; 2. jäär
pukkama
: pukata ~ pukkada 1. ära jooksma, välja sööstma, esile tungima; 2. hüppama
puljama:
-jata ~ -jada voogama, liikumas olema
pull:
-i ka väike leivapäts
pullud
korgitükid (10 X 5 X 23 sm), mis võrku vee peal hoiavad, varem valmistati männikoorest või kasetohust
pulmama
taipama, aru saama, oskama
pulmanaised
pulmategelased
punad
taimed või ained punase värvi saamiseks
pund:
-nna 1. kimp, peotäis (näit. linapund); 2. raskusmõõt: 20 naela, 8 kg, pool puuda
pung:
-a rahakott, väike tasku
punts:
-i ~ -u ankur, vaadike
puolpe ~ puolpüha ~ poolpe
vt. poolbe
puperdama
siplema, kukerpalli laskma, kätel käima
purgema:
pureta ~ purgeda hammustama, purema
purgima ~ purgma
vt. purgema
purune:
-se ~ -tse 1. lömastatud, pudistatud; 2. puru, prahti täis
pusk:
pusu 1. piste (haigus); 2. pusklev pull
pussak ~ pusak ~ pussakas:
-a ~ -u 1. kangaspuudel kootud lai triibuline meestevöö, vene vöö; 2. väike nuga, väike puss
pusu
puupeaga ja liigesteta nuga
pusupard:
-rra 1. mokahabe; 2. sõimusõna
putk:
-e ~ -a ka või-, piimanõu
putma:
putte ~ puttu 1. kukkuma, langema; 2. puutuma
putsai:
pudsaja linnusulg
puudik:
-u 1. tress, poort; 2. pastlapael, sukapael
puulba ~ puulpä
vt. poolbe
põdurik:
-u haiglane, põdur
põheldama ~ põhklema
vt. pohkelema
põhtja
1. rehealune, rehala; 2. kiriku külgmine eeskoda
põigas:
põika põnk, küngas, kink
põikpool~põikipool
vt. painard
põimima~põimama~põim’ma
1. korjama, valima; 2. sirbiga vilja lõikama
põke:
põkke tuulamisjääk; tuulamisest ülejäänud viljapuru
põksuma
ka poksima, puksima (peaga)
põnderik:
-u 1. lühike ja paks; 2. kühmuline, muhklik
põrend~põrent:
-di ~ -ti 1. aletegemiseks maharaiutud puud; 2. aletuli
põrm:
-u 1. tolm, ülipeen jahu; 2. veidi, vähe, raas
põualene
pauadega ehitud naine
pädak ~ pädajas ~ pädakas
pedakas, mänd
pähke:
pähke ~ pähkeme pähkel
pähüts
voodi peapoolne osa, ots
päitsil olema
karja hoidma (päeval), vastand õitsil olema
päitsiline~päidsiline
karjus (vastand õitsiline)
päitsma:
päitsin karja hoidma
päivärengas ~ päivärongas
rõngas seinas või posti küljes hobuse kinnitamiseks
päpp:
-pä leib (lastekeeles)
päralised
pruudipoolsed pulmalised, kes viisid pruudikirstu
pärg:
pärja laastudest vm. ring, mille ümber mässitud siidriie (neidude peakate)
pärrel:
pärgle pärl, helmes
pästmä:
pästän päästma, vabastama, lahti tegema
päts:
pätsu ~ pädsu täkk, sõiduhobune
pääde:
-te tutt, narmas, narmastik
päädik:
-ku ~ -gu looma pead-jalad ja sisikond, rupskid; sellest tehtud liharoog, sült
päälik: -u ~ päänik:
-u 1. ehitud, kaunistatud (vt. päälmä); 2. ait
päälma ~ päälitama ~ päänma
ehtima (pead)
päätima
1. otsaga (peaga) lõppema; 2. otsani jõudma; lõpetama; 3. peale kasvama
päätmä:
päädin tuttidega, narmastega varustama, ehtima
pöikel:
-kli peitel, meisel
pöögeldama
1. lühikeste sammudega käima; 2. peeneks tegema
pöörem
1. aeru käepide; 2. pööramiskoht; sadam
pügal:
-a sisselõige, targe
pügalad
pulgad, millele märgiti tärgete abil teopäevad, magasivõlg ja muud kohustused või arvud; ka kalender oli pügalatel
püha Jüri
karja kaitsehaldjas, kaitsepühak (püha Jüri kutsikad = hundid)
pühke:
pühke ~ pühkme jääk millestki, ka jäänus, kõige halvem osa
pürje
1. neiu, neiuke (kodukana); 2. kiire, nobe, püüdlik
pütsikas ~ pütsik:
-a ~ -i putk
pütsk:
püdse vt. pütsikas
püüus ~ püius:
-se ~ -kse mõrrakott, mõrd, rüsa; ka püünis
raadik:
-u kuiv, kõrbenud paepealne maa
raadlema:
raaelda riidlema
raadsik:
-kse raasuke, natuke
raaduja
raadaja, laastaja (kupja sõimunimetus)
raag:
raa toores, parkimata
raand ~ roand:
-a ~ -i pang, ämber (puust)
raamik:
-gu ~ -ku raiesmik; kivine maa
raapima
kraapima, rappima
raasima
ka kiskuma, ära, kokku kiskuma (linu raasima = linavartest seemnekupraid eraldama)
raavitsema
ka hoolitsema, hoolt kandma; toitma
raba ~ kaljaraba ~ taariraba
jäätmed õlle või kalja valmistamisel (linnaste ja humalate segu)
ragi
haruline raud võrgu otsimiseks mere põhjast
raguma:
raun ~ ragun raiuma
rahakand:
kanna aas, sang, millest käis pael läbi, et raha kaela riputada
rahandik:
-u raiesmik, kännustik
rahe:
rahke ikkerihm, rakkerihm mitm. roomad
rahmatema
väsima, raugema
raidama:
raiata raiskama, pillama
raid:
raia suur, vana paju
raidane
pajune, pajukoorest
raisk:
-sa ka vaene, vaeseke; hädine, põdur
rait:
-da -di 1. hoonete komplekt ühe katuse all; maja; 2. maja aluspalgid, aluspõhi, vundament; 3. rida harke, millel kuivatatakse võrke
rakeldama
rahkeldama, ennast tööde ja toimetustega ära vaevama
rakendama
1. korda seadma (noota rakendama = võrku püügikorda seadma); 2. ehtima
rambas:
rampa ramp, vettinud puunott (ka sõimusõna)
rambe ~ rambõ:
rampe vt. rambas
rambuma:
rammun väsima, nõrgaks muutuma
rammistelema ~ rammistama
nõrgaks, rammetuks tegema, väsitama, kurnama
ramp:
ramba 1. lombakas, vigane; 2. raibe
ramp:
rambi (ukse)haak, kramp
rampuma:
rambun vt. rambuma
rants:
randsi krants, koer
rank:
-ngu suur pilv, ränk pilv
rapandseleib
tuulamata teradest tehtud aganane leib
rapp:
-pi krapp, puust loomakell
rappima:
rapin taga rääkima, laimama
rapsima
1. kahmama, kloppima, raputama; 2. kaapima, üles kirjutama
rapukas:
-a 1. krapp, kahe kõlaga puust lehmakell; 2. piltl. lobiseja, laimaja
rask:
rasu sääremähis (haril. mitm.)
rasviil:
-i raspel (jäme viil)
rattad
plur. tant. vanker
rauapuu~raudpuu
puu, millele kinnitatakse adra lõikeraud
raudkäsi
tegelane pulmakombestikus, isamees, peiupoolsete pulmaliste juhtiv tegelane
raugatama
haugatama, üks kord haukuma
raugema~raugenema
vananema, väsima, jõuetuks muutuma, kuhtuma, otsa lõppema
rauk:
rauga ka vilets, vaene
ravitama~ravitsema
toitma, süüa andma
rebaselina
vihmast punaseks muutunud lina
rebu
pruun, kollakaspruun
rehepapp
mõisaametnik, kes jälgis rehepeksutööd
rehu:
rehu ukseesine, räästaalune, eriti rehetoal, kus kambri ja rehealuse seinad ulatuvad kaugemale kui toaseinad
rehupalk:
-gi toa ukseesine palk vastu maad, mis kambri seinast käib rehealuse seina; teisele poole palki (kuni toa seinani) jääb tühi ruum (rehu)
reietuumed
kintsud, reied
repen ~ reppän:
-e auk suitsutoa seinas lae all, kust suits välja läheb
ribad~ribarätid
sääremähised (Mulgi), vrd. rasud
ridanik:
-u muistne mahumõot
riesisilm
preesisilm, s. o. ehiskivi preesis
rihmatama~rihvatama
vääratama, riivama
rihvelpüss
tulekivilukuga püss
riigitu ~ riiki
triiki, ääretasa täis
riim:
-u 1. lai raud veskikivi või käsiveski küljes; 2. verme, kriim; 3. kirju, näost lapiline või kriimuline 4. piltl. hunt
riis:
-i mitmesuguste lastehaiguste (näit. laste kõhutõbi, rahhiit) rahvapärane nimetus
riit:
-da ka rida (näit. sõdurite riit)
riivel:
-vli vt. rihvelpüss
rimakas:
-a vana, räbal riie
rind
ka 1. töörinne, tööesi; 2. rivi, rida
ringak:
-u rüngas, rünk, pank
rinnutama
rinnuli peal olema
ripak~ripakas:
-a liikuv, askeldav, toimekas
ristik:
-u ka ristipäevadel sündinud looma nimi
ristikpuu
rist, ristipuu (tavaliselt kadakast tehtud, seetõttu kadaka paralleelsõna)
ristipäevad
teat. tähtpäevad rahvakalendris (on seotud nn. kirikliku taevaminemispühaga: suur ristipäev e. ristipäev = taevaminemispüha; tuuleristipäev e. jüripäev; linnuristipäev, leheristipäev jne. = pühapäevad enne taevaminemist)
riuhk:
rihva rihk, rähk, kruus
rive:
-da 1. korratu, räpane, allakäinud; 2. tige, kuri
robima ~ robisema
kohisema, krõbisema
roetama ~ roidama ~ roitima
vt. roitma
roit(a)ma:
roidan nuuskima, tuhnima, ümber hulkuma
rokk:
roka 1. jahust, aganatest, veest jook loomadele; 2. vt. rukk
rokutama
1. rokka valmistama; 2. segama, kloppima, liigutama
rommikõne
1. trummikene; 2. trummitaoline; 3. rummutaoline
roobits:
-a ~ -e puust mõõk linaropsimiseks
roobitsema
ropsima, roobitsaga töötama; roobiga kokku tõmbama
rood:
-u 1. rood, rida, salk; 2. roots, igasugune tugev osa, mis toetab või hoiab teisi (vikatil, noal, adral, katusel jne.)
Roodus:
-e Herodes (kasutatud peioratiivse nimetusena)
rooge:
rooke 1. rookimine, ropsimine, tuulamine; 2. löök, hoog
rookima:
roogin 1. puhastama, kasima 2. lööma, peksma; 3. tuulama, ropsima
roomekiri ~ roomakiri
teat. väljaõmmeldud muster riietel
roopama ~ roobata
1. haarama, tõmbama; 2. roomama, väänlema
roosikiri
teat. muster, ka värv
roov:
-i ka katus, katusealune
roovik:
-u latt, katuselatt; käsivarrest jämedam ritv
roovima
1. proovima; 2. lattidega katma, latte sarikate külge kinnitama 3. sirbiga vilja lõikama
rooviridvad
põiklatid katusel, mis kaeti õlgede või roogudega
ropelema
kärsitult hüplema
ropp:
ropu tropp, salk, summ
ropsima
1. linu luudest puhastama ropsimõõgaga; 2. peksma, nuhtlema 3. tuulama
ropsimõõk
puust mõõk (suure pussnoa kujuline või tasase otsaga õhuke laud, otsas käepide) linade ropsimiseks e. rabamiseks
rovitseja
hõõruja, nühkija, maharaasija
rudima ~ rudjuma
pigistama, vajutama, rõhuma, suruma, litsuma, pressima; ka hõõruma
ruga:
roa heinasaad (heinakuhi)
ruhi:
ruhve küna, mold; ka sõim
ruhim:
ruhimu 1. kamal, kamalutäis 2. küna, mold
ruht:
ruhi 1. küna, mold; 2. vene, väike paat, lootsik
rukk:
ruga seelik, aluskuub must naistekuub
rumal:
-a ka inetu, näotu
ruski
ruske, punakaspruun
ruumildes ~ ruumildasa
ruumi järgi, nagu ruumi on
rohke
pooltoores (toidu kohta); pooleldi kuiv (puu kohta)
rõhkuma ~ rõhkunema
pooltooreks jääma (vt. rõhke)
rõhud
naiste vöö küljes (tagapool) mitmes reas rippuvad vasest ketid; ehiskett
rõivil~rõiviel olema
riietatud, riides olema
rõugud~rougud
1. vankri redelite tugipuud (telgedel asetsevad rõukpakud, mille mõlemasse otsa on löödud rõugud väljapoole kalduvad tugipuud, millele toetuvad vankri redelid (~ kartsad) e. küljed); 2. vilja-aunad
rõõm:
-u ka kisa, lärm, kuuldus; hääl
rõõsk:
rõõsa ka sepik, karask (s. o. hapnemata taignast leib)
rägä:
rää lima, ila, tatt
räidima
pisut keetma, hautama
räisima ~ räisama ~ räisitama ~ räisitelema
1. paiskuma (laine kohta), järsult vastu kallast loksuma; 2. lõhkuma
ränd:
ränna märg lumi, lai märg lumehelves, lobjakas
ränts ~ räntsakas:
-a märg, niiske lumi (vt. ränd), lumelörts
räädu mööda
kindlat korda mööda
räägümätümästä
piinamast, vaevamast, vintsutamast
rääksatelema
kraaksuma, kiiksuma
rääts:
-a pannal (eriti vööl)
räätsik
tüvipüramiidi-kujuline metallist litter, kaunistus naiste vöö küljes
räüsteskouk:
-gu konks katuse sarika alumises otsas (räästa all), mis esimest roovilatti kinni hoiab
rööpelid
vallatud, metsikud lapsed
rööv ~ rüöv:
-i ahjulöör; vt. ka roov
rübema
lamama, püherdama, rübelema
rüga:
rüä ~ roa rukis (rügija = rukkeid)
rühküma ~ rühkima:
rühün ~ rühin 1. määrduma, püretuma; 2. kuluma
rühmima
rühmama, kõvasti töötama
ründed
riismed; see, mis üle jääb või maha kukub (heinakoormast, viljaveost jne.)
rüpp:
rüpü ~ rüpu ka korv (1 m kõrge ja 1 m diameeter; tehtud pulkadest, väätidest) heinte või aganate kandmiseks
rüüd:
rüvvi ~ rüü pikk-kuub; valge linane või takune ülekuub
saadik ~ saadiks
liiatigi siis, saati siis, veel vähem siis, kõnelemata sellest, et..., veel vähem siis, et...
saadumaa
vt. saat (ka pinnamõõt)
saajad
1. pulmad; 2. peigmehepoolsed pulmalised
saajamees ~ sajamees
pulmaline, peigmehepoolne meespulmaline
saajanaine
peigmehe kaasanaine pulmas, naispulmaline, kes on «saajas» tegev
saar:
-e ka 1. metsaga kaetud küngas, metsasalu (metsasaar); 2. vihmapilv, vihmahoog
saat:
-du 1. uudismaa, ale; 2. taraga piiratud plats, koppel, aed, põllutükk
sabitsema ~ savitsema
siblima
sadama ~ satama
ka kukkuma
saevar ~ saever ~ saeras
täimuna, ting
sagar:
-a 1. liistukujuline vanaaegne puust uksehing, hingekonks; haril. mitm .; 2. vt. sagarik
sagama
1. tuuseldama; 2. raiuma, tükeldama
sagarik:
-u vihmapilv, vihmahoog
sagatama
haraka moodi häälitsema
sagusk:
-i sakuska, oode, suupiste
sahkama:
sahata ~ sahkada juttu vestma
saivas: saiba ~ saibas:
saiba teivas, post, sammas (ka karistamiseks mõisas)
salat:
-time ~ -rima salat
salispuud ~ salvispuud
1. kaevurakked; 2. viljasalv
sallerpiiga ~ salerpiiga
piltl . sale tüdruk
salm:
-i väike merekitsus kahe saare vahel
salme:
väike merekitsus kahe saare vahel
salu
ka soosaar, kõrgem küngas soos
saluma
salvama, hammustama
sammaldama ~ sammeldama
ka samblaga palgivahesid kinni või täis toppima
sang ~ sangaauk
sanguks, pooluks, altuks (rehetoa kahekordse ukse puhul oli üks uks — vahel välimine, vahel seesmine — ainult poolest saadik; ahju küdedes oli täisuks lahti, pooluks kinni)
sangama
ehterahadele sangu (s. o. aasasid) külge panema
sangatu
kaelaraha, sangaga raha, vt. sangama
sapart ~ sapard:
-i kasvult kängu jäänud inimene (peioratiivne nimetus)
saps:
-u õlavars, ülakäsi; kints; õlgmik (loomadel)
saputama
kohendama, laiali ajama, rehitsema
saratislaud
kanga tihvapuud (õhukesed lauad, mis pannakse lõimede vahele)
sasi: sasi ~ sase ~ sasja
sasitud õled, sasitud õlega vili
sasu: sasu ~ sasi
1. oimukoht, meelekoht; 2. põsk, pale
sattuma: satub ~ satukse
ka vihmast märjaks saama
sau: sau ~ savvu
suits; leitse, aur (õhus)
seadus:
-dsa kombekohane, sobiv, juurdekuuluv
sebavitsad
vitsad ree peapuu ja esimeste kodarate vahel peapuu kinnihoidmiseks või kaustade ja jalaste kõverate otste vahel
seebikäi
ümmargune seebiratas
seebivitsa
vt. sebavitsad
seedene:
-se ~ -tse vandesõna, sõimusõna, kuradi eufemism (allegrovorm: see-teine)
seesid
kampsuni või liistiku alaservale õmmeldud volditud riideriba
sekeldaine
külvivagu, külvirind
sekkima: sekin
korraldama, seadma
Irregular Entry
seletis: -e ~ selitis: -e vt. sälitis
selitama
selgeks tegema, selgeks saama
sellimala
kruusane mererand
serbämä, serpmä
rüüpima, lürpsima, lurpima; toitu lusikaga võtma
servi (tuul)
küljetuul, külje poolt puhuv tuul
sestap ~ sestep
ju seepärast, et...
settub
seevõrd, nii palju
setu:
setme 1. nii palju, seevõrd; 2. mõni, mõnda
sigur: -i ~ sigurik: -u ~sigurine
seakarjus
siid:
sii ~ siidi ka siidpael, siidlint, siidrätik
siirak ~ siirakas
sirge, sirakas
siistaks tegema
puhta töö tegema
siius olema
seakarjas olema
siives: siive
ratas, mille peal pael jookseb (näit. vokil)
siivuline
1. tiivuline; 2. kirjude kiiludega varustatud, triibuline, vöödiline
sikastuma
kõvaks, sitkeks muutuma
singuma
virisema, vinguma, nutuselt kõnelema; torisema, irisema
sinikivi
sine, väävelhapuvask, indigo
sink:
-ngi pulma õllevalaja
sipeldama ~ siperdama
rabelema, siplema
sippuma
siputama, puistama
sirgeldama ~ sirkeldama
1. ennast ehtima; 2. vaatlema, uurima; 3. jooksma
sirgendama
sirutama, ulatama
sirjesapiline
vt. särjesapiline
sirkama:
sirgata korraks valama, peale valama, peale kallama
sirunik:
-u habemeajaja, juuksur
sirvima
1. käsile võtma, peapesu tegema; 2. välja valima, vaatama; 3. sirgeks tegema
sitik:
-a ka (must) sõstar
situ
nii palju, sedavõrd, sedapalju
siuakas:
-a sihvakas, siugjas, sirge
siukama:
-gata (ära) jooksma
siulik
Sõel (tähtkogu Plejaadid)
sius olema
seakarjas olema
soitelema
pakitsema külma pärast
sole:
-ja sirge, sihvakas, sale
sombi auk
virtsa, roiskvee kogunemise koht, auk
somp:
-mbi soo; veeauk; loik, lomp
sompima:
sombin 1. peitma; laiali kandma, tassima; kasutult välja andma; 2. segama, segaseks rääkima, vassima; salgama
soobama
soovima, osaks saada laskma
soog:
suua ~ suvva vt. tsoog
soogutama
sõimama, riidlema, noomima, etteheiteid tegema
soomama ~ soomitsema
1. soomustest puhastama; 2. piltl . peksma
soomik:
-u soovik, vesine, soine maa
soota ~ suota
asjata, põhjuseta, mõttetult
sootu ~ suutu
hoopis, täiesti, üldse
sore: -ja ~ sorre:
sorre ~ sorrõ tore, ilus, kaunis, kena, sale
sossutama
sosistama, vadistama, juttu puhuma
soud
pulgad paadi pardas, mille vahel aerud sõudmise ajal liiguvad
sugar:
-a 1. kepp, malakas; 2. painard (painutatud põikpuu reekodarate ühendamiseks)
sugema:
soen ~ sugen ka 1. juhtuma, sündima, tekkima, kujunema, saama, kasvama; 2. sobima, passima
sugenema
korda minema, õnnelikult arenema; kasvama, sigima
suhkur:
-i ka suhkar, kuivik, soldatileib
suima ~ suidma ~ sugima:
suia 1. sugema, kammima; 2. lapsi peksma
suiskama:
suisata 1. suisutama, kussutama; 2. meelitama, ahvatlema
suiskar ~ suiskur
1. meelitaja, võrgutaja; 2. suisutaja
sukeldama
sukisse panema, sukki jalga panema
sukermunt:
-di meelitussõna
sukerpää
viga kudumise juures
sukkeb
sobib, passib, kõlbab
suksed
tallalauad, tallapuud (kangastelgede osa)
suksutama
ka meelitama, enda poole võitma
sula
leebe, hea, meeldiv (sula süda — hea inimene)
suup:
-ba ~ bi kasukas, lühike üleriie
suupill
parmupill (väike mänguriist õhukese teraskeelega)
suustama (valjaid)
(valjaid) suhu panema
suvik:
-u suvel sündinud loom
suvikud
suvel, jaagupipäeva paiku niidetud villad
sõba:
sõba ~ sõva 1. ümber õlgade võetav villane suurrätt; 2. vihmavarjuks tarvitatav vaip; voodivaip; 3. seeliku asemel ümbermähitav, küljelt lahtine villane rõivas
Sõelik ~ Sõel
Plejaadid (tähtkogu)
sõelteme
külma pärast valutama
sõer ~ sõõr
: -u sõõruaed, aiaga piiratud kodulähedane heinamaa, koppel
sõitelema ~ sõetelema
pakitsema, valutama (külma pärast)
sõkline:
-tse 1. sõklaid sisaldav (jahu kohta); 2. piltl . vilets, segane
sõlg:
-le ka ritv, põikpuu
sõpp:
-pu seeliku asemel ümbermähitav, küljelt lahtine villane rõivas (vt. sõba)
sõrasilm
1. valge laik silmade kohal (eriti hobusel), piltl. lauguga hobune; 2. jõllsilm, klaassilm
sõre
ka 1. sale, ilus, kena; 2. suur, jäme
sõrmiline:
-se aukudega toruke torupillil
sõse ~ sõsse ~ sõtse
isa õde
sõudma
ka kiike liigutama
sõõr:
-i ~ -u vt. ka sõõrd
sõõrd:
-ru maharaiutud võsastik, ale (sõõrdu raiuma = alemaalt põõsaid ja puid maha raiuma; sõõrdu rookima = maad maharaiutud põõsastest puhastama)
sõõrik:
-u jätk seeliku all, teisest (punasest) riidest pealeõmmeldud kardpaelte või klaashelmestega ilustatud kaunistus; seelik
sälites ~ sälitis ~ sälits ~ säilits:
-e 1. teat. mahumõõt (tavaliselt 24 tündrit ehk 72 vakka, 3600 kg); 2. laevalaadung, last; 3. koorem, kandam
sälitune:
-se vt. sälites
sänima
lühikeste ja kiirete sammudega jooksma, sibama
säpäl:
säplä panni käpp, millega pann tulel hoitakse
särbuma
1. pruuniks ja krõbedaks praadima; 2. kuumusest kipra tõmbuma
särgema ~ särima
katki lõhkuma, purustama, killustama
särjesapiline:
-se teat. kullatud, kullaga ehitud muster
särjesapp:
-pi lehtkuld, lendav kuld
särme
peerulõmmust raiutud neljakandiline peenem halg, millest peergu kistakse
säs’u ~ säsü
teat. pikkusmõõt (vaks + sõrmede pikkus)
säuk:
-ga ~ -gu salk, tutt, kobar
säärepael:
-a mitmevärvilisest villasest lõngast palmitsetud kitsas (kuni 3 sm lai), umbes 1 m pikkune vöö tuttide või narmastega sukkade, sääriste ja püksisäärte sidumiseks
säärik: -u säärikas: -a sääris:
-se ~ -kse 1. sukasääre sarnane jalakate; labata sukk; 2. villasest riidest sääremähis
säävel ~ sääver
piparrohi
söendama
külma tagajärjel valutama
süli:
-le teat. pikkusmõõt (213,3 sm)
sültkapsad
teat. toit: terved kapsalehed keedetakse ja soolatakse ära ja pannakse nõu sisse, süüakse kartulite ja leivaga
sündis:
-dsa ~ -dsä sünnis, sobiv, viisakas; tubli, korralik
sündiv
sünnis, sobiv, kokkusobiv
sünnitama
ka kokku sobitama
sütevakk:
-ka nõu põlevate süte hoidmiseks
sütitama ~ sütsütama
ka tervendama, terveks ravima, kosutama
süttümä:
süttüdä ~ süttü: sütü 1. terveks saama, tervenema, paranema; 2. süttima, erutuma
süüstama
peale kaebama, süüdistama
süüstma
1. viskama; 2. virutama
taak:
-ga kandem, koorem; heina sületäis loo võtmisel
taalder
vanaaegne raha, taaler
taane
1. toona, mullu; 2. täna (päeva möödunud osa kohta, taane hommiku = täna hommikul)
Taanimark ~ Tanimark
Taanimaa; ka taanlane
taanimargid ~ tanmargid ~ tammargid ~ tamergid
taanlased
tabanipäev
keskmine jõulupüha (26. detsember)
tahandama ~ tagandama
1. langetama; 2. suitsutama, kuivatama
tahe:
-da ka puhas, korralik
taherperi ~ tahelperi ~ taheperä
1. lahja õlu, teine õlu, õlletegemisel linnaste teistkordsel hautamisel (pärast esimese, kange õllevirde äravõtmist) saadud õlu; 2. õllevirre
tahmama
ka (puruks) tampima
taht:
-hi 1. kübaralint; 2. naise tanu äärekaunistus; 3. punane pael seeliku allääres
taid:
taiu ~ taio 1. oid, mõistus; 2. oskus, tundmine, osavus
taidija
sõnuja; rahva-arst
taidma:
taian mõistma, oskama, aru saama
taitsik ~ taitsikas:
-a mage sõstar
taivutama ~ tajutama
painutama, kõverdama
taldama
märkama, taipama; oskama
talduma
rahunema, taltuma
taldutama
vaigistama, rahustama, taltsutama
tallakas ~ tallukas
lühike sukk, sokk
tallama
1. kannustama, kabistama (linnu kohta); 2. paaritama, sugutama (halvustavas tähenduses)
tallapuu ~ tallaspuu
kangastelgede osa
Tallelinn ~ Tallilinn
Tallinn
tammargid ~ tamergid
vt. taanimargid
tammutama
1. juhtima, viima, minna laskma; 2. piltl . õpetama (last tammutama = last mängitama)
tamper:
-pre peeneks tambitu
tanav
~ tanuv: -a (küla)tänav
tanni:
-i tõrs, astja, tünn, tünder
tanum ~ tannum
: -i ~ -e vt. tanav
tapuproovik:
-u humala tugiritv
taralamm
lobiseja, pläraja
tare
1. rehetuba, tuba, vanaaegses eluhoones elutuba ja viljakuivatamise ruum; 2. maja
tarima
1. vastu võtma (endasse); 2. end kokku võtma, pingutama; 3. kinni haarama, tirima
tari:
tarja 1. kobar, kimp; 2. tuhar; 3. vitstest punutis kalade (vilja) kuivatamiseks; 4. ree põhi; 5. helmestest tikand seeliku alläärel
tas’k:
tasi kaelas või küljel kantav lahttasku
tater ~ tatter:
-tre tatar
tatrik ~ tatrek:
-u tatar
taust:
-a teat. merelind: kivirullija ( Arenania interpres )
tautama ~ tautelema
(midagi) kätte püüdma, haarata, katsuma, käeliigutust tegema millegi suunas; püüdma, sihtima (millegi poole), taotlema
tavar:
-i ~ -a vara, kraam, kaup
teaneb
vahest teab, ehk teab
teelu ~ telu (tegemine)
mingi mäng või tants
tegu:
teo ka talurahva töökohustus mõisniku vastu
tekel ~ tekkel:
-kli kaas, kate (laevatekel = laevalagi)
telder:
-ldri 1. jooksja, traavija (hobuse kohta); 2. kerge kõnnakuga tüdruk
tentsik:
-u teener, (mees)teenija, sulane
teritama
ka teri viljapeast või kaunast vabastama
teritesvihk
peavihk (viljahakil)
tessädnik ~ tessatnik
külakümnik, endisaegne kogukonna ametnik (Kagu-Eestis, Setus)
tibu
väike münt, vanaaegne rahaühik
tihv ~ tihvt:
-a ~ -i kangalahk, -vahelik; mitm. 1. lõimede vahele asetatud peerud kangastelgedel vaheliku moodustamiseks; 2. aukudega lauake käärpuudel, kust lõngad läbi jooksevad; 3. vöökudumise laud (kõlad)
tiitama
häälitsema (tedre kohta)
tikerpuu
tikerberi-, karusmarjapõõsas
tikutama
ka vaevaliselt liikuma (hobune tikutab koorma ees = hobune veab vaevu rasket koormat)
tillerdama ~ tellerdama
tippima, kiiresti käima; käima
tiltsuma
tilisema, kõlksuma
timmuk ~ timohk:
-a timukas
tine ~ tinne:
-da tume, läiketu; sombune
ting:
-a teng, muistne raha
ting:
-i ~ -a ~ -u 1. tingimus, kokkulepe; 2. teat. suurusega maatükk kündmiseks ja lõikamiseks
tingaline
(tee) tüükaline, kõrretüükaid täis
tirel:
-i 1. kärme; 2. rõõmus
tirkama
kergejalgselt minema
tirsima
1. seljas kandma; 2. järele jooksma; 3. jonnima, rahutu olema
tisk:
-i puukauss, vaagen
tiugutama
häälitsema, laulma (lindude, näit. tihase kohta)
tohutama
hurjutama (näit. hunti)
tohveljalg
vt. tuhveljalg
tohvimüts
pottmüts, naiste peakate, ümmargune kumera lagipealsega müts
toivutama ~ toiutama ~ tojutama
tõotama, lubama
tokitama
tokiga (kepiga) ajama, tagant kihutama
toodus:
-se sõimusõna minia kohta (Saaremaal)
Toonela ~ Tuonela
kujutletav surnute asupaik
Tooni
1. surm; 2. surnute asupaiga valitseja
toonilane
koolnu, surnu, surnute riigist pärit olija
toores
ka värske (liha kohta)
toover:
toovri ~ toori toober
tooverlaid:
-laia toobripuu
torgu
vihaselt, järelemõtlematult
torgutelema
pahandama, hurjutama, tülitsema
tork:
-rga hobuse peakott; kott
torm
ka 1. tormakas, äge, ohjeldamatu; 2. tige
torss:
-rsi vihane, tusane
torss
: -u ~ -i viha, tusk
torv:
-e puukoorest karjapasun
tosu
saamatu, rumal inimene
tots:
-i 1. tüdruk; 2. imik, väike laps
traks:
-i ~ -u väle, töökas, virk
treemel:
-mli abielunaise mütsi äärt kaunistav pits
trellikiri
teat. muster (vt. trelliline)
trelliline
lapiline, ruuduline
triigipuu ~ triikpuu
puu viljavakalt terakuhja mahalükkamiseks (triikimiseks), et nõu (külimit, vakk) ääreni e. triiki täis mõõta
tronk:
-ngi astja (pejoratiivselt, näit. siatronk)
tsiiritama
1. tiirutama; 2. niitma
tsongma ~ tsungma:
tsonge ~ tsunge songima, tuhnima
tsuug:
tsuva ~ tsuvva pastel
tsõtsõ ~ tsõdsõ:
tsõdso sõtse, isaõde
tsõõr:
-i 1. sõõr, ratas, ketas; 2. ringitaoline; ümmargune; 3. iseloomustav epiteet neiu kohta
tsõõrik:
-u sõõrik, ümmarguse põhjaga madal laudnõu piima hapendamiseks
tuder ~ tudr:
tudra ~ tudre vt. tutar
tugima
toppima, torkama, pistma
tuhakook
tuhal küpsetatud kakk või kook
tuhkapäev ~ tuhkpäev ~ tuhapäev
vastlapäevale järgnev kolmapäev
tuhnus:
-kse rumal, saamatu
tuhud
1. sünnitusvalud; 2. ka nurgavoodi; 3. piltl. varrud
tuhus käima
katsikul käima
tuimad rauad
piltl . mõõgad, terariistad, sõjariistad
tuiskar ~ tuiskur
: -i äkiline, taltsutamatu inimene
tukant:
-i tukat, kuldmünt
tuke ~ tuka:
tukeme ~ tukme ots, lõpp
tukerdama
1. vaevaselt, suure jõupingutusega midagi tegema; 2. aeglaselt käima
tulekumm
koht rehetare nurgas, kus põles peerutuli
tulepiht:
-pihi peerujalg (haruline raud peeru põletamiseks)
tuletelema
1. tulla laskma, juurde tooma; 2. (korduvalt, ikka, jälle) tulema
tuliraig:
-raia kuiv sammaspoolik
tulup
: -a ~ -i lambanahkne kasukas; ka kuub
tumpsima
1. tõukama, müksama; 2. läbi võtma (sõnadega), noomima
tuna
toona, äsja; mõni aeg tagasi; mõne aja pärast (vrd. tunaeile, tunahomme)
tunap ~ tunapa
ülehomme, tuna
tungus:
-se 1. määrdunud, tuhm; 2. laisk, aeglane; 3. sõimusõna
tuomapäev
toomapäev (21. detsember)
tuometund
toomise või viimise aeg, tund
turb:
-rva ~ rba 1. võimetu; 2. niiske, paisunud, turdunud; 3. purre, tugipuu; 4. piltl . abi, kaitse, toetus
turb ~ ahjuturb
puust post ahju välisnurgas, mis kannab lõmmuõrte aluspalgi otsa
turbuma:
turvun 1. aurus või vees paisuma, turduma; paisuma; 2. väsima, tülpima
turd:
turra 1. niiske, poolkuiv, turdunud; 2. tundetu, tuim (turd mees = veidi vintis mees)
turdapuu
ühe suve seisnud poolkuiv puu, põletuspuu
turnama
korskama, puristama (hobuse kohta)
turrel
turvastel, turvastega
turujunkur ~ turukubjas
turu ülevaataja, turupolitsei, kes jälgis kauplemise, kaalude jne. seadusele vastavust
turvutama
1. turgutama, hästi söötma; 2. tihedaks tegema, paisutama
tusaline
sünnitamisvalusid kannatav
tusk:
-sa ~ -su ~ -si rahutus, hirm, salamure, süngus, meelehärm; mitm . tuhud, sünnitusvalud; vaev
tuskar:
-i 1. tusatseja, halvatujuline; 2. kõrk, ülbe, enesetähtsustaja
tuder ~ tudr:
-dra haril. mitm. ludred, linaluudjad, linaluhad (umbrohi linas)
tutkas:
tutkama puu latv, oksa ots; peeru ots, mis pilaku külge jääb, kui peerg põlenud
tutsak:
-u ~ -a 1. kõhualune vill; 2. väike nuust, pundar, kobar (näit. villu, lõngu, linu)
tutsar ~ tutser:
-i tulelukuga püss
tututama
tudutama, äiutama
tuulama
1. vilja puhastama tuule abil (rehetoa avatud väravate vahel tuuletõmbe käes sõeluti või loobiti vilja, nii et tuul kandis eemale aganad ja kõlkad); 2. tuules lendama, kiiresti liikuma
tuuleristi kiri
teat. muster
tuuliluud:
-luua õlgedest luud, millega tuulamisel pühiti aganaid teradelt
tuuling:
-u tuuleveski (pukkveski)
tuuliviht ~ tuulisviht:
-hu vt. tuuliluud
tuulitlema
1. tuulutama, jahutama; 2. pleekima
tuumama ~ tuumatama
mõtlema, arvama
tuusija ~ tuusuja
nõiduja, sõnadega arstija
tuusima:
tuusin 1. nõiduma, sõnuma, sõnadega arstima; 2. tundma
tuuts:
-i pikk puss, seatapunuga
Tõisik:
-u teisik, teisipäeval sündinud lehma nimi
tõlk:
-ga põldsinep, rakvere raibe
(vana)tõll:
-i hunt (eufemistlik asenimetus)
tõlu ~ tõlv:
tõlva nui, kurikas, pesukurikas
tõnguma
songima, tuhnima, kaevama
tõra ~ tõre
riid, tüli, pahandus, tõrelemine
tõraline:
-se tülitseja, riiakas
tõrike:
-kse väike tõrs, tünnike
tõrkuma
ka paukuma, plaksuma
tõrvas:
-se ~ -kse tõrvane puu, tõrvik
tõstak:
-u 1. pärm; 2. pärmi või leivajuuretisega kerkima pandud (või pandav) taigen; 3. leiva- või saiakakk; sepik
tõug:
tou suvivili (oder, kaer)
tõuras:
tõura veis, tõbras
tähkapea ~ tähkes ~ täht
poolik viljapea, mis on rabamisel oma raskuse tõttu vilja hulka kukkunud
tähtalauka
lauguga (tähega) otsa ees (hobuse kohta)
täidima
: täin 1. raatsima; 2. võimeline olema, suutma (midagi teha)
(sängi) täidivine
sängitäide, piltl . teinepool, mees, naine
täkeldama ~ täkerdama
pulstuma, vanuma
tärge:
tärke ~ tärkme sälk, sisselõige (kingatärkmed = komakujulised augud pastla äärtel paela läbiajamiseks)
tärn:
-a lõikhein; pikk teravaservaline soo- või umbrohi
täüdü
tuleb, peab, on tarvis
töbikasukas
1. meesterahva lühike kasukas; 2. kulunud ese
tönn:
-i hunt (eufemistlik asenimetus)
tüdse:
tüdse ~ tüdseve tüse, raske, suur
tükk:
-i ka suurtükk, kahur
tükkama
ägedaid valupisteid tekitama
tüll:
-ü teat. rannikulind
tümikas ~ tüvikas
ka jäme, jändrik
tümitama
1. pehmeks tegema, tümaks tegema; 2. kolkima, peksma
tünder:
-dri 1. tünn; 2. mahumõõt
türbüma ~ türbuma
tülpima, väsima
türn(a)puu ~ türn:
-i kääbuskask
tüvene:
-se ~ -tse vaikne
udrik:
-u muutliku meelega
udupalakad
peenest riidest palakad
udu-uus
uhiuus, täiesti uus
uendama
õiendama, sirutama, ulatama, tõstma
ugaline ~ ugalane
1. Ugandi (muistne maakond) elanik; 2. kohtlane (Setus)
uhkama
1. uhkustama; 2. lüüa ähvardama (liigutusega)
uhuvutka
potihark (keedupoti ahjust väljavõtmiseks)
ui:
-u ~ -a 1. võrgunõel, nõel võrgukudumiseks; 2. kangasüstik
uilama
1. pikkamisi käima; 2. huikama, huilgama
uig:
uigu ~ uju pruudilinik, rätik pruudi näo katmiseks pulmasõidul
uigutelema ~ uigastama
kääksuma (ukse kohta)
uisk:
uisu 1. parv, praam, veesõiduk; 2. suusk
uiskuma:
uisun (end) kiiresti liigutama; õõtsuma, kõikuma
uist
hüüdsõna hurjutamiseks (näit. koerale, sigadele)
uisutama
õõtsutama, hõljutama
uitama
ka lõnga hui peale kerima
uitsutama
sundima, ajama, üles ässitama
ukerdama
1. häälitsema (orava, tedre moodi); 2. vaevaliselt liikuma
ull:
-i ~ -u mõistmatu väike laps
ulv:
-i ungas (pool- või täiskelbaga õlgkatustel katuseharja otsa all avaus, kust korstnata majal suits välja pääseb)
ulvama
ulguma, nutma; kääksuma
umbe
1. umb-, kinni, juurdepääsmatu, umbes; 2. päris, üleni
umbirõngas
rõngas ukse sulgemiseks
umene:
-se ~ -tse pilvine, udune
umik ~ ummik:
-u ühest puust õõnestatud sööginõu
ummikas:
-ka vetevood, voogav vesi
ummingas
: -ga vetevood, voogav vesi
ummirõngas
vt. umbirõngas
undervits:
-a allohvitser
ungur:
ungru kohitseja, ruunaja, kastreerija
unislauk:
-gi -gu küüslauk
urama
urisema, torisema (rahulolematusest)
urmane:
-se -tse vt. hurmane
urvama:
-ta ~ -da -ulguma, uluma, nutma
urvikula
upakil, uppis, sügavale kummardunud asendis, tagumik ülespoole
urvitõllõma ~ urvitama
upakil olema; piltl . seesuguses asendis mingit tööd tegema (näit. aedvilja istutama, peenraid rohima)
uss:
-e ~ -õ 1. uks; 2. õu
uss(e)aid:
-aia taluõu ja -aed; õu
uts:
-i ~ -a 1. seapõrsas, siga; 2. uss
uugastama ~ uugastelema
kääksuma, kiunuma
uurakas:
-a järsk, jääras, ühelt küljelt ära sõidetud (tee kohta)
uurama ~ uurima
1. õnarust, uuret sisse lõikama; 2. piltl . viljalõikamisel teistest ette jõuda katsuma
vaab ~ vaabian’ ~ vaabijan:
-i,
vaabija
vaene (püha Fabian); sõimunimetus (mõisniku kohta)
vaadima
nõudma, kutsuma, sundima
vaakuma ~ vaaguma:
-gun ka 1. kurtma, kaebama, ohkama, nutma; 2. kõikuma, vankuma
vaalima ~ vaalma
1. rulli abil veeretama, rullima, pesu rullima; 2. ehtima; puhastama; 3. lööma, peksma; 4. painutama, painduma
vaalus:
-lu terav, vahe (terariista kohta)
vaanima
piiluma, luurama, vahtima
vaarak:
-gu vabarn, vaarikas
vaarapiim:
-a soolane kohupiim
vaarikas
varik, võsa, kepimets
vaasuma ~ voasuma
kõikuma, vankuma, tuikuma; nõrgaks muutuma
vabatmees
pops, saunik, vabadik
vabatnaine
vabadiku-, sauniku-, popsinaine
vabe:
vave ~ vabe latt, millel kuivatatakse kalavõrku
vabendama
võrke vahedele kuivama panema
vaduma ~ vadustama
1. (villu) lahti näppima, lahedaks, kohevile lööma; 2. jooksma, lippama
vaeg:
vaea ~ vaia vt. vaja
vaeldama ~ vaendama
rändama, ringi rändama
vagivahtsene:
-se tuliuus, uhiuus
vagja:
vaja 1. vai; 2. varn
vahelene:
-se tuulamata, aganasegune (vilja kohta)
vahelik:
-u 1. aganaleib; 2. katusekujuline viljarõuk
vahimees
mõisaametnik, mõisa (või valla) käskjalg
vahing:
-u kahju, õnnetus, häda
vahr:
-u võru, okkaline võru varsa võõrutamiseks
vahulik:
-gu laiaääreline
vaibuma:
-bun ~ -vun 1. ka jõuetuks, nõrgaks muutuma, kokku vajuma; 2. painduma
vaik:
-ga ~ -gi ~ -gu vaikiv, vaikne, rahulik
vaim:
-u ka 1. naine; 2. naisteoline mõisatööl.
vaist ~ vaest
vahest, ehk, võib-olla
vai:
vaia ulualune; (lahtine) kuur, sara
vakkene ~ vakne:
vakse väike vakk
vakkuma ~ vakma
vt. vaduma
vaksima
vahaga võidma, vahatama
vakus:
-se mõisale antavad naturaalandamid
vakutama
(villu) segi ajama, segi peksma
vakutelema
häälitsema (tedre kohta)
valadi
vaatasin, vt. valatama
valandik;
-u suur raha helmeste küljes, medal
valastama
valgeks tegema, valgeks minema
vale:
valeda valev, helkiv (haril. kasutatud vase epiteedina)
valem:
-i ~ -e 1. ämber; 2. toru, renn
valitsema
ka valima, välja valima, sorteerima
valske
~ valski ~ valsk valelik
valtsuma
loksuma (onomat.)
valuma
valgendama, helendades paistma
valus ~ vallus:
-a ~ -e ka 1. äge, kiire, agar; 2. hele, läikiv, hiilgav, ilus
valvas:
-va valgepäine, valev
vanderdama
rändama, ümber hulkuma
vaneb:
-a vanem (isa, ema)
vaneduma
vanaks saama, vananema
vankajalg
laps, kes veel ei mõista käia (pejoratiivne nimetus)
vaotama
vagudega varustama, vagusid ajama, kündma
vaperdama
laperdama; vaaruma
vardak ~ vardik:
-u vt. vardja
vardja ~ vardija ~ vardie
külakubjas; külavanem; valvur, ülevaataja, vaht, hoidja
vare:
-me (kivi)hunnik, kivikangur
varid
rabamisel mahavarisenud terad (aganatega ja peadega segi)
varp:
-bi 1. savi ja liivasegu; ka lubi; 2. lubjatud, lubjaga kaetud ese; 3. piltl . viirastus
varrus:
-se ~ -kse 1. päitsed, ratsuti; 2. varukas
vart:
varda koodi asemel tarvitatav kõvera otsaga ühest puust viljapeksuriist
varus:
-e ~ -kse varrukas, käis
varuvits ~ varovits ~ veruvits
vitsast väänatud võru adra aisa otsas, mille külge hobune rakendatakse
varveke ~ varvik:
-u madal võsa (millest varbu saab lõigata); kadakapõõsas
vaselised ~ vasilased
torukujulised pronksist või vasest spiraalid, mida kasutati riiete (sõbade, kuubede) kaunistamiseks
askenahk
vasikanahk; piltl . sõduri vasikanahkne ranits
vass:
-a vaks (väljasirutatud pöidla ja keskmise sõrme vahe pikkusmõõduna)
vastal ~ vastel:
vastla vastlapäev (küünlakuu noorekuu esimene teisipäev)
vastane
: -se ~ -tatse uus, vastne; hiljutine, äsjane
vastikline:
-se piltl . karjus
vatsk:
vadsa paistekakk; nisuleib
vatsuliste
kõhuli, pikali
vatsutama
vassima, sasima
vatt:
vati riideese: poolpalitu, pihtkuub, kasukas, kootud kampsun
vattel:
-tla vanutamata villane riie
vavar ~ vaverm ~ vavarn:
-a vabarn
vedel:
-a ka lõtv, lodev, nõrk
veelima
täima, raatsima, lubama
veerend:
-i mahumõõt, veerand tünnist
veering:
-i muistne rahaühik
veerik:
-gu ~ -ku 1. kangur;. 2. ai, panem; 3. suka või kinda loomise äär
veerik:
-u 1. päikese loojumise aeg; 2. mahumõõt (22,5 toopi); 3. 20-toobine puunõu; 4. neljandik sülda
veeris:
-se ~ -kse seeliku (sõba) alumise ääre jätkuks olev pael, veerispael
veerispuu
äärispuu, äärepuu
veerus:
-e vöörus, eeskoda
veimevakk:
-ka mõrsja kinkide (veimede, andide) vakk, pärnakoorest punutud või puulaastust painutatud ümmarguse, harva pikliku kerega
velvend:
-i velvet, puuvillane samet
vene võtmine
piltl . nekrutite võtmine
venämä ~ vennümä
(pikemaks) venima, kasvama
verevane
punane, veripunane
verpima
vorpima; isukalt, ahnelt sööma
vesikaar
lääs; lääne ja loode vaheline ilmakaar
vesinaat:
-di vesiputk (taim)
vest:
-u kiin, üldse lõikeriist
vestama ~ vestima
vestma, vestuga voolima
vetugas ~ vetukas:
-ka labakinnas
vibu:
vibu ~ veo ka painduv ritv, hälliritv
videriki ~ vidrik:
-u väike, tihe põõsastik
vidus:
-e videvik, hämarik, videvikuaeg
vier:
-u 1. peaehe; 2. palmik
vieremä
ka kuluma, hõõrduma
vihav:
-a 1. kibe, terav; 2. vihane, raevune
viidak ~ viidakas
halb, kallak tee
viidelik ~ tiidelik
viltune, kallak
viidangr ~ viiding:
-u 1. kõrvaltee alguse (hargnemise) koht; 2. aia nurk
viimik:
-u viimane, päramine
viinapiip:
-bu piipkann, suure toruga
viinavikk:
-ki viinavaadi sulgur, prunt, tapp
viinavints:
-u väike kinniste otstega tünn, punts
viir:
-a ~ -u 1. viirg; 2. ettemõõdetud tööosa
viipsipuu
viipsik, haspel
viisaline
viisuline, viisukandja
viisama
1. luurama, varitsema, salaja tähele panema; 2. näitama, õpetama
viisas:
viisa tark, arukas
viis:
-u ~ -o ~ -a viisk, niine- või pajukoore (harvemini kase-, kadakakoore) sugadest palmitsetud jalatsid
viisraak ~ viisrajak
sõimusõna
viisutama
küsima, pärima, ääri-veeri teada saada püüdma
viit:
-du viivitamine, viivitus, viibimine
viivik:
-u 1. madal võsa; 2. laisk, aeglane
vikkel:
-kli 1. varrastega kootud eseme (sukk, kinnas jm.) pinnasse jäetud väike augukene; 2. neist augukestest moodustuv kiri, muster; 3. üldse kiri, kaunistus
vikkima:
-kin tahuma (seinu, palke)
vile:
-da ~ vile 1. kiire, kärmas, nobe, väle; 2. õhukeseks kulunud; 3. vedel (toidu, näit. supi kohta)
vilendama
ruttama, kiiresti liikuma
vilguline
ebaühtlane, paljude vilkudega (lõnga kohta)
vili
kõver, viltune; viltu
vilk ~ vilku:
-lgu peenike koht lõngas
villama
kahlama; edasi-tagasi käima, sõeluma
villendama
villaseks saama; villasena näima, villase, karvase pinnaga olema; narmendavaks kuluma
villing:
-i täidis; vormiroog
vilske
logeleja, laiskleja
vindla-auk
vingu-auk, väike avaus rehetoa ukse kõrval seinas suitsu ja vingu väljajuhtimiseks
vingune:
-se ka vihane, tusane, viriseja
vinger:
-i ka kollase-musta kirju
vinnutama ~ vinnitama
pingutama, pingule tõmbama
viputama
(vitsaga) õhku lööma, ümber vehkima
virb:
-ve 1. noor oksake, võsu; 2. neiu meelitusnimi
virges:
-rkse ~ rgse vagu
virgiline
nõrgalt lainetav
viristama
keerutades viskama
virk:
-gi nõid, soolapuhuja
virsutama
(jämedaks) paisutama
virtsakas ~ virtsikas:
-a ennatlik, rutakas, ülemeelik; äge, äkkvihaga
virutama ~ virotama
ka 1. kurikaga pesu pesema; 2. virgutama
virus:
-e 1. keris; 2. magamiskoht ahju peal, ahjupealne
vislapuu ~ visnapuu
kirsipuu
vistar: -tra
vistrik, rakk, kubel
vitsik:
-u 1. vitsavõsa; 2. 1—5-toobine ümmarguse põhja ja kaanega puunõu; väikeste kõrvadega pütt
voeline ~ voene:
-se aastane
voodama
vedelikku läbi laskma, jooksma
voodima
~ voodema voodit üles tegema, korraldama
vool:
-i -e volt, süvend, laine; voldistik kuue seljatagusel
voorutama
keerama; (lõnga) kerima
vuerutama
võõrast, külalist kostitama
vuoge:
vuoja vedel, voolas
vuos:
vue voos, aasta; aastane viljasaak
võhl:
-u 1. õel, kuri inimene; 2. nõid
võibuma
vaibuma; vajuma; jõuetusest, nõrkusest maha langema
võisi:
võisma ~ võisme või
võiukikk
võileivaviilakas, võiga määritud leivaviil
võiv:
-a võimas, vägev, tugev
võnnuvõõras
võhivõõras, täiesti võõras
võreng:
-u sügav koht, hauakoht jões
vägi:
väe ka rahvas (töörahvas)
välk:
välgu ka väike lage maatükk, heinamaatükk, lage metsakoht
vänss ~ vänts
~ väntsakas: -a suur tükk, kamakas
värjä ~ värä:
värehte väravad
värmitsema~ värvima
värbama
väster:
-stra ahing, kalapüügiriist, mitmepiiline kiskudega terariist, pika puuvarrega
vävi:
väu ~ väu väi, väimees
vääde
viltu, vähe kõveras
vöödelema
1. vööd vööle panema, riidesse panema; 2. vöötatud olema, riides olema
vööslemid
1. leid, rakendi rihmastik; 2. traksid, undrukupaelad
õemutlema
1. mõneks päevaks isakoju tagasi tulema (abielus olevate tütarde kohta); 2. sugulasi võõrustama
õhik ~ õhikas
1. õhuke leivapäts; 2, tubli hoop
õilama ~ õilastelema
hõikama, hüüdma, karjuma; pragisema
õits:
-i ~ -e öine tööloomade (hobuste) ühine karjatamine
õletama ~ õlletama
1. sõitlema, hurjutama, siunama; 2. ära saatma, ära ajama; 3. laulma, trallitama
õletus:
-e 1. põlastus, vastikuse avaldus, sõim; 2. laulmine, trallitus
õlgepuu ~ õlgpuu
paari tolli jämedusest õlgköiest keerutatud mesilastaru (kasutatud paiguti Põhja-Eestis)
õlletaja
laulev pruudi saatja
õlpemed ~ õlped ~ õlpud
kaelkoogud, kaelpuud
õnnu rikas
õnnekombel rikas
õrisema
pomisema, rögisema; lobisema, vadistama
õrs:
õrre ritv; ka rehetoas olid õrred, toetudes reheahjule ja lõsnale—neile laoti kuivama puid (partele seevastu vilja)
õrssima
aasima, tögama, nöökima
õutu:
-uma õudne, jubedust tekitav
ädal:
-a ka 1. vilets, vaevane; 2. rutakas
ähnikirja
rähnikirja, rähnitaoliselt kirju
äiätär:
-i kuradi ema, juuda tütar
äiahoog
äikesevihm, vihmahoog
äklijalg ~ äksijalg
vt. hädaljalg; kasutatud sõimusõnana
älitama ~ ällitama
1. pilkamisi osatades järele aimama, imiteerima; 2. parastama, kahjurõõmutsema
älpama
teelt kõrvale eksima
ängistama
1. kägistama, lämmatama, tapma; rikkuma; 2. salaja võtma
änilane ~ äniline:
-se vt. hänilane
ärisema
urisema, torisema
ärmäk:
-ku ~ -gu suvekuub, kerge kuub
ärtu
meelitusnimi, hellitussõna
ärtses:
-e karikakar; kummel; jaanikakar
äädümä
hävima, kaduma, põhja minema
öböl
kerge olekuga, püsimatu, kergemeelne, tuulispäine, ebel
öllerdama
töllerdama, vaaruma
üheülbaline
üksluine, ühetooniline
üksipäidi
üksipidi, ühtemoodi
üll:
-i kalevist müts lambanahkse äärisega
üll:
-i 1. sink; 2. lihav, tüse inimene
üllitaja
pillaja, raiskaja; see, kes teistele annab
ümmerik:
-u seelik, vaipseelik, undruk, villane alusundruk (must, põiktriipudega allääres)
ürgama:
ürata ~ ürjata ~ ürgada algama, algust tegema
ürgi:
ürje ~ ürge abikaasa, mees
ürgaja
alustaja (pätsi ürgaja = peremees)
üsätse
tuulamata vili, terad ja aganad segi
üteülbaline
vt. üheülbaline
ütsi
ükshaaval, ühekaupa, üksi
üürama ~ üüruma
lohisema, lohistama; jalgu järel vedama